“Miks ei võiks olla iga päev laulupidu?”

Tere Piret! Aitäh, et esitasid mulle väljakutse ämbritäis karastavat vett enesele kaela valada, kuid jätan selle siiski tegemata. Seevastu tegin aga hea meelega annetuse Janile, et tema soovid täituksid.

Samuti tänan Ahtot, kes kutsus pärast oma ämbri-katsumust kõiki annetama Eesti Lihasehaigete Seltsile, olenemata sellest, kas keegi kutsub neid end ämbriga üle kastma või mitte. Sellest postitusest sain ma ise ajendi ja tegin juba natuke aega tagasi toetuse mainitud seltsile.

Kuid kogu praegune IBC laine on pannud mind mõtlema ühele ütlusele. Möödunud suvel osalesid meist paljud tantsu- ja laulupeol. Ise osalesin neist viimasel. Senimaani on tore mõelda sellele ühtekuuluvustundele, mis valitses kõigi lauljate ja kuulajate südames. Sellest peost jäi meelde ütlus “Miks ei võiks iga päev olla laulupidu?”, mis tähistas siis mõtet, et miks ei võiks iga päev valitseda meie ühiskonnas selline ühtekuuluvustunne. Tuues seda mõtet tänasesse konteksti, siis on tore, et meie seas on vabatahtlikke annetajaid rohkem kui varem, kuid miks ei võiks see olla nii pidevalt?

Sellele mõttele tuginedes tegin ma ära selle, millele olin varemgi mõelnud. Nimelt tegin pangas püsikorralduse toetamaks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi (http://lastefond.ee/). Nende tegevus on mind pikalt sümpatiseerinud ning leidsin, et just see on see ettevõtmine, mida ma soovin toetada. Igakuine toetussumma pole midagi jalustrabavat, kuid vähemalt on see pidev tugi, mida saab kasutada kellegi aitamiseks. Kui ka teised inimesed panevad iga kuu samasuguse väikse summa millegi hüvanguks tiksuma, siis aja jooksul võib keegi sellest väga palju võita.

SEEGA ÜLESKUTSE – toetame endale südamelähedasi ettevõtmisi pidevalt, mitte ainult kampaania korras. Ei hakka kellelegi seda kohustuseks tegema 🙂

Advertisements

Trimpan terviseks, sest FB sõber nõuab

Kes veel ei tea, siis maailma populaarseim sotsiaalmeedia kanal Facebook sai hiljuti 10 aastaseks. Seega palju õnne selle loojatele ning meile, kes me seda igapäevaselt kasutame. Kuid mitte see pole antud kirjutuse põletavaim teema. Pigem sooviksin keskenduda aktsioonidele, mis saavad alguse inimeste peades ning levivad läbi FB kümnete, sadade, tuhandete ning mõnikord isegi miljonite inimesteni.

Ilmselt oleme kõik kohanud FBs neid sadu algatusi, millega püütakse leida kodu nendele loomadele, kes on mingil põhjusel omanikuta jäänud või pole kunagi sobivat kodu leidnudki. Tõenäoliselt oleme ka näinud neid aktsioone, kus mõni ühing otsib toetajaid, et korrastada kogukonna parke või soovitakse pakkuda jõulude puhul hädalistele killukest jõulurõõmu jne. Usutavasti omab FB taoliste ettevõtmiste puhul positiivset mõju, sest info levib suure hulga inimesteni ning tõenäosus, et keegi leiab võimaluse omalt poolt kedagi aidata, on suurem.

AGA, kindlasti teame me ka neid algatusi, mille võib võtta kokku fraasiga “Visake x kogus “laike” ning ma teen seda ja toda!”. Taolise egiidi all on inimesed välja lubanud igasugu jaburusi, alustades kulmude eemaldamisest ja lõpetades soovahetusoperatsiooniga. Mis kõige nukram – nii mõnigi selline totter lubadus on ellu viidud. Miks seda on tehtud? Sest FB kogukond “nõuab” seda.

Viimasel ajal on viimati nimetatud algatused võtmas uut vormi, mida võib nimetada “Tegin nii ning nüüd peavad järgmised inimesed tegema sama, sest muidu…” algatusteks. Kes pole varem millegi sellisega kokku puutunud, siis toon siinkohal näite praegu levivast algatusest, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama. Algatus järgmine: inimene postitab endast video, kus ta joob korraga ära pool liitrit õlut. Kui ta on selle teo “edukalt sooritanud”, nimetab ta 3 inimest, kes peavad seda sama tegema, sest vastasel korral jäävad nad neid nimetanud inimesele kasti õlut võlgu.

See algatus polekski minu tähelepanu hakanud püüdma, kui ma poleks näinud ühte järjekordset selle aktsiooni raames valminud videosalvestist. Õlle trimpaja ütleb: “Ma ei propageeri joomist, aga ma pean seda tegema, sest muidu ma jään kasti õllet võlgu”. Minu kõrvadele kõlab see absurdselt. Esiteks – mida muud siis propageeritakse? Mitte-joomine võrdub antud juhul sellega, et kellelegi teisele, kes niigi just pool liitrit kerre valas, tuleb omakorda veel viia kastike, mida võib-olla siis koos lahendama hakatakse. Teiseks – kas keegi ikkagi peab seda tegema? Loomulikult on iga inimese vabadus selliseid videoid üles laadida, aga minu vabadus on teha seda mida ma ise heaks arvan. Seega kõlas see nö vabandus igast küljest rohkem kui rumalalt.

Mainin ära, et ma ei ole karsklane ehk ärge käsitlege seda arvamusavaldust kui kutset alkoholi tarbimisest loobumisele. Soovin vaid tähelepanu pöörata teadmisele, et alkoholi liigtarbimine pole Eestis võõras teema. Ilmselt olete isegi kuulnud seda, kuidas eestlased on erinevate ebetabelite järgi üks kõige alkoholilembesem rahvas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas. Samuti olete ilmselt kuulnud sedagi, et roolijoodikud ja muud nö “alko kurjategijad” pole võõrad nähtused meie ühiskonnas. Seega kas taolisi aktsioone laialt levitada on ikkagi eetiline?

Ärge saage valesti aru – ma ei nimeta videotes osalejaid alkohoolikuteks või roolijoodikuteks. Ka mitmed minu tuttavad on aktsioonist osa võtnud ning ma pean neid ka praegu täiesti normaalseteks ja toredateks inimesteks. Kuid probleem hakkabki sellest, et me peame sellist aktsiooni poolt ajendatud alkoholi tarbimist täiesti normaalseks nähtuseks. Kogu aura, mis õlle tarbimist ümbritseb, annabki sõnumi, et see on lõbus ja süütu tegevus, mistõttu ei pea selle pärast muretsema. Mis see pudel õlut siis ära ei ole, eks? Aga just taoline suhtumine hägustabki seda piiri, mis eraldab mõõdukat ja ülearust alkoholi tarbimist. Mitmes pudel pole enam liiast ning millal saab süütust tarbimisest midagi enamat?

Ehk kokkuvõtvalt –  selle kirjutise mõte on kutsuda inimesi üles natuke mõtlema, mis sõnumit nad edasi annavad, kui nad taolisi videopostitusi ja aktsioone teevad. Antud juhul ma leian, et selline aktsioon kutsub üles õlut tarbima ning õnnetuseks jõuab selline mittekommertslik reklaam läbi sotsiaalvõrgustiku ka alaealisteni. Ainult selle vahega, et nüüd reklaamivad õlle joomist nende enda vanemad tuttavad, kes selle kõige juures veel head nägu teevad. Õlle tarbimine pole patt, aga kui me propageerime seda mängulises võtmes sotsiaalmeedias, siis kas me mõtleme selle mõjule noorematele inimestele? Sama kehtib ka kõiksuguste muude aktsioonidega, mis justkui kohustavad kedagi midagi tegema. Mõtleme ka sellele, mis sõnumi me sellega laiali saadame. Mõnikümmend „laiki“ pole see, mille pärast tasuks mistahes aktsiooniga liituda. Kokkuvõttes oleme meie need, kes kujundavad ühiskondlikud hoiakud, ka alkoholi tarbimise suhtes. Kui me soovime alkoholi liigtarbimisest tingitud ühiskondlikke probleeme vähendada, siis hoidume selliste aktsioonide levitamisest.

Ikka parimat soovides!

(PS! Kui nägin esimest antud aktsiooni videot, siis viskasin samuti sellele “laigi”, kuna tegu on hea sõbraga, kelle puhul ma julgen öelda, et ta suudab alkoholi mõõdukalt tarbida. Nüüdseks olen selle laigi eemaldanud just artiklis kuvatud põhjusel.)

Viga nähti laita, kuid abist öeldi ära

Kuigi möödunud aastal kinnitatud kõrgharidusreform on alles rakendumas, näitab see välja oma suuri puudusi juba praegu. Kõige kahetsusväärsem on see, et loodud süsteem pole mitte pelgalt puudulik, vaid muudab olukorra vana süsteemiga võrreldes kordi raskemaks. Sama ennustab teha ka plaanitav stipendiumite süsteem, mis jätab soovida mitmes punktis.

Viimase kuu aja jooksul on meedias ilmunud mitmed artiklid olukordadest, kus vajaduspõhine õppetoetus jääb saamata just neil, kellel seda enim vaja läheb. Nii on toodud välja korduvad juhtumid, kus tudeng on seotud õppetoetuse saamise arvestamisel inimestega, kellega ta aastaid enam ühe katuse all pole elanud ning kellelt ta pole aastaid majanduslikku toetust saanud. Samuti on näiteid üksikvanemaga noortest, kes on gümnasistina toimetulekuks tööl käinud, kuid kes absurdsete kriteeriumite tõttu õppetoetusest ilma jäävad.

Olukorda ilmestab seegi fakt, et kuigi esialgu planeeriti vajaduspõhist õppetoetust umbes 37% tänavu sisse astunud tudengitele, siis tänase seisuga hakkab sellest osa saama vaid 16% sisseastujatest. Miks? Sest ülejäänud ei vastanud seatud kriteeriumitele. Siin aga ei saa öelda, et Eesti oleks vahepeal nii palju rikkamaks saanud, et abivajajate arv on järsult kukkunud. Põhjuseks on ikkagi vääralt seatud kriteeriumid. Seega on oht, et suur hulk sisseastujaid on sunnitud toimetulekuks töötama paralleelselt õpingutega, mis võib jätta oma pitseri õpitulemustele.

Antud olukord aga ei tule pauguna luuavarrest. Juba möödunud aastal hoiatati Haridus- ja Teadusministeeriumi selle eest, et taolise süsteemi rakendamisel satuvad ohu alla just need noored, kes õppetoetust enim vajavad. Sellest andsid märku nii üliõpilasesindajad kui ka parlamendi opositsioon. Ometi ei võetud soovitusi ega pakutavaid lahendusi kuulda ning täna saavad noored maitsta neid vilju, mille valitsus neile ette on visanud.

Stipendiumite saamine pole samuti lihtsam

Õppetoetuste süsteemi kõrval on teiseks lonkavaks jalaks plaanitav stipendiumite süsteem. Praeguse Haridus- ja Teadusministeeriumi (edaspidi HTM) plaani kohaselt hakatakse maksma tulemusstipendiume, mille saajate hulk saab olema kõigest 100 inimest kõigist Eesti tudengitest. Tõsi – makstava stipendiumi suurus saaks olema korralikud 320 eurot. Kuid kui sellest saaks osa tõesti vaid nii väike hulk üliõpilastest, siis kui paljud tudengid omaksid reaalset võimalust seda saada? Nagu ka tudengkond on öelnud: „1% või vähem vastuvõetud üliõpilaste arvust ei ole piisavalt sage tõenäosus stipendiumi saamiseks, et stipendium omaks tegelikku motiveerivat mõju üliõpilastele heade õpitulemuste saavutamiseks,…“ (EPL 14.10.2013). Seega kui me räägime tulemusstipendiumitest kui motiveerivast nähtusest, oleks kindlasti kasulikum kõneleda üliõpilaskondade liidu ettepanekust. Selle alusel saaks 10% tudengitest 100 eurot kuus. Summa on küll väiksem, kuid samas on saajate hulk suurem, ehk kasulikkus üliõpilastele üldisemalt oleks suurem.

Tulemusstipendiumite kõrval soovib HTM maksma hakata ka stipendiume riigi jaoks prioriteetsete erialade tudengitele ehk nn erialastipendiume. Kuid seda 160 euro suurust stipendiumi hakkaks saama vaid 15% kõigist prioriteetsete erialade tublimatest. Seega on tegu dubleeritud tulemusstipendiumiga, mille puhul on ebaselge, kui palju motiveeriks taoline stipendium noori prioriteetseid erialasid valima. Nende erialade entusiastid ehk eeldatavalt tugevamad õppurid, läheks ka ilma selle stipendiumita kõrgkoolidesse seda eriala õppima. Seega kas selline stipendium paneks noori üldisemalt ühe või teise aine kasuks mõtlema? Kardan et mitte. Terve mõistus ütleb, et mõju omaks see, kui kõik nende erialade tudengid toetust saaks.

Võttes HTM-i pakutud tulemus- ja erialastipendiumid kokku, on eeldatav tulemus see, et kuigi makstavate stipendiumite kogusumma pole riigi võimekust arvestades kõige hullem, saavad sellest osa vaid käputäis tudengitest. Seega on väga suur oht, et majanduslikult raskes seisus olevad tudengid ei saa õppetoetustest ilma jäädes abi ka stipendiumitest. Selle eest on valitsust hoiatanud nii tudengite esindajad kui ka Riigikogu opositsioon.

Aeg oleks hakata kuulama kõiki osapooli

Haridus- ja Teadusministeerium peab mõistma, et nad on poliitilise lubaduse täitmise soovis ära öelnud suurest abikäest, mida pakuti neile siis, kui vajaduspõhiste õppetoetuste küsimus möödunud aastal üleval oli. Täpselt sama tundub korduvat ka praegu stipendiumite puhul. Kuna kehtiv õppetoetuste süsteem on juba varajases staadiumis puudulik ning plaanitav stipendiumite süsteem omab peale mainitud murekohtade veelgi kitsaskohti, jääb üle vaid loota, et ministeerium võtab hetkeks reformimise tuhinas hoo maha. Võtaks hoo maha, et koos üliõpilaste, ülikoolidega kui ka teiste erakondadega otsida olukorrale toimiv ja kõiki osapooli rahuldav lahendus.

Sotsiaaldemokraadid esitasid juba möödunud kuul eelnõu, millega kõrvaldataks õppetoetuste ja õppelaenu seadusest punkt, mille alusel täisealised gümnaasiuminoored ei kuulu vajaduspõhise õppetoetuse arvestamisel üliõpilasega samasse leibkonda. Eelnõu rakendamisel muutuksid õppetoetuse saamise kriteeriumid oluliselt üliõpilasesõbralikumaks ning laiendaks toetuse saajate ringi. Hetkel veel eelnõud menetletakse, kuid loodetavasti mõistab Riigikogu enamus, et tegu oleks otsusega, mis oluliselt lihtsustaks õppetoetuse saamist.

Antud kujul jätkata ei saa. Õnneks on üliõpilaskonnad juba välja käinud omad lahendused ning sama on teinud ja tegemas teised osapooled. Kõige hullem, mida ministeerium praegu saaks teha, on abikätest ära öelda ning hambad ristis reklaamitud lubadust „täita“.

Juku ja Juhan võivad koos volikokku kuuluda

Ilmselt on juba kõigile teatavaks saanud, et 20 oktoobril toimuvad kohalike volikogude valimised. Sellest on selgelt märku andnud kandidaatide nägudega ehitud reklaampinnad, sotsiaalmeedia, tavapärasest paksemalt täitunud postkastid ning veel paljud muud nähtused. Samuti on maakonna leht tavapärasest natuke enam pööramas tähelepanu sellele, millega tegelevad parteid valimiskuupäeva eel.

Tähelepanelikumad on märganud, et tavapärasest enam on reklaammaterjalidel noori inimesi. Sedapuhku pole tegu pelgalt plakatite „vürtsitamiseks“ lisatud reklaamnägudega, vaid reaalselt kandideerida soovivate inimestega. Aeg on jõudnud sinnamaale, kus taasiseseisvunud Eestis sündinud inimesed on piisavalt vanad, et hakata kandideerima kohalikul tasandil volikokku. Mõnelgi inimesel võib tekkida küsimus, kas nii noored inimesed peaksid juba trügima kohta, mida üldiselt iseloomustavad keskealised härrad. Siinkohal pean vajalikuks vastata sellele küsimusele.

 

Noortel on puudusi… nagu nende vanematelgi

Esiteks defineeriksin, keda mina näen „noore“ inimesena. Vaatamata ütlusele, et inimene on noor siis kui ta tunneb ennast noorena, ei painutaks ma „nooruse“ piiri nõnda laiaks. Seaduste järgi on noorteks kuni 27-aastased inimesed. Üldiselt toimuvad pärast seda vanusepiiri inimese elus mõningad muutused, mis panevad teda vähe teisiti käituma/mõtlema (pere tekkimine, teatav kogemus tööturul jne). Samas võib teha selge vahe ka 24 ja 27 aastase vahel.

Tegemata pikka analüüsi, rahuldun ise seaduses esitatud vanusepiiriga, kuigi annan tõele au, et 18-aastane ja 26-aastane inimene on reeglina üsna erinevate elukogemustega. Kokkuvõttes ei oma selline piiritlemine aga väga suurt tähendust, kuid usun, et järgnevast tekstist on kergem aru saada, kui teatavad mõisted on paigas. Samas – ärgem lähtu sellest piirist liiga rangelt (egas inimene üleöö muutu J).

Liikudes tagasi küsimuse enda juurde, võib noorte puhul üldistavalt nimetada mõned positiivsed ja negatiivsed omadused. Peamiste miinustena on noorte puhul rõhutatud, et nad on sinisilmsed, kogenematud, oskustevaesed, liialt materiaalselt motiveeritud. Olles küll ise noor, ei hakka ma nimetatud negatiivseid omadusi iga hinna eest ümber lükkama. Mingi tõepõhi neil siiski on. Samas aga ei saa ma nõustuda, et just need omadused iseloomustavadki noori inimesi. Noorte puhul tunnustatakse ka nende julgeid ning uudseid mõtteid, positiivset ellusuhtumist, ambitsioonikust, kohanemisvõimet uues keskkonnas, õpivõimekust. Need kõik on head omadused, mis on kahtlemata eelised vanema põlvkonna ees.

Täpselt nagu meie vanematel, on ka meil, noortel, omad puudused, mida saame vaid aja jooksul parandada. Ega kogemused tule kobaras puuotsast, vaid ikka aastate jooksul. Samas võib kogemuste puudumine tulla kasuks – harjumuste puudumine võib olla aluseks uue ja efektiivsema harjumise kujunemiseks. Ehk siis need omadused, mis on meie miinused, on vanema põlvkonna plussid, ning vastupidi. Seega ei tasuks noori vaadata läbi mustade prillide, vaid tuleks kaaluda ka nende potentsiaali ning võimekust.

Noored tunnevadki „noorte teemasid“

Rääkides noorte sisenemisest poliitikasse, on tihti küsitud, et mida nad ühel või teisel positsioonil teha suudaksid? Lihtne vastus on, et nad esindavad noori. Kuid ilmselgelt ei rahulda selline vastus ei noori ennast ega ka vanemaid inimesi. Et anda selgem vastus, tuleb eristada erinevaid poliitika tasandeid. Lähtudes kohaliku omavalitsuse, ehk valla või linna tasandist, näen ma kohti, kus noored saaksid volikogus kasuks olla (kuid ega ma noorena muud ju öelda saakski 🙂 ). Riigi tasandil ma neid võimalusi nõnda palju ei näe, kuna riigi tasand hõlmab endas piltlikult 226 kodukohta, mille probleeme peab suutma üldistada. Kahjuks või õnneks on enamus noorte jaoks tegu liiga suure ülesandega, mille lahendamiseks tuleks omada ennem teatavat kogemust kohalikul tasandil.

Tulles aga tagasi kohaliku valla või linna tasandile, siis on teemasid, kus noored suudavad selgelt kasuks olla. Noortekeskuse töö, kohalike koolide olukord, noortele suunatud toetused, noorte võimalused linnas ettevõtlust edendada – need on kõik teemad, kus aktiivne noor inimene on võimeline kaasa rääkima. Loomulikult ei tähenda see seda, et kõik noored seda kindlasti teha suudaksid, kuid sama hästi ei suuda kõik vanema põlvkonna inimesed öelda, kuidas peaks linnas nt ettevõtlust arendama või kust teede ja tänavate remondiks raha juurde leida. Seega peab jällegi tõdema, et punktid, kus üks grupp jänni jääb, tuleb teine kasuks, ning vastupidi.

Noored on abiks, mitte tingimata juhiks

Kuid samas peab jääma realistiks – noored muudavad linnavolikogu tööd laiapõhjalisemaks, aga paraku leidub vaid üksikuid noori, kes on võimelised seda juhtima. Ühe linna juhtimine eeldab siiski teatavat kogemust nii tööturult kui ka „eluülikoolist“. Seega ei tasu ei karta ega loota, et noorte kandideerimine linnavolikokku tähendaks noorte püüdlust linnajuhtimist enda kätte allutada. Oma tutvusringkonna põhjal võin öelda, et noored soovivad vaid olla sama kuulatud linnakodanikud kui kõik teised.

Noored on väärtuslikud partnerid, kes toovad linnajuhtimisse värskust ning uusi perspektiive. Seega ei näe ma midagi halba selles, kui linnajuhtimises osaleks rohkem nooremaid inimesi. Ehk piltlikult öeldes, linn ei varise kokku, kui Juhanite seas paar Jukut istub. Pigem see rikastab ühte linna.

Spikerdamine pole laiskus, vaid ahvatlev väljapääs

(Artikkel ilmus 03.07.2013 ajalehes “Sakala”)

Möödunud nädalal pälvis avalikkuse suurt tähelepanu see, kuidas IT-kolledži õppejõud Peeter Lorents kukutas ühes aines korraga läbi 135 üliõpilast. Sellega andis ta signaali kõigile neile tudengeile, kes seni olid tema sõnul saanud oma hindeid vaid tänu spikerdamisele. Kuigi ka varem kõneldi kõrgkoolis spikerdamisest, polnud ükski õppejõud sellele nõnda teravalt reageerinud. Ma ei soovi peatuda konkreetse juhtumi detailidel, sest sellel on kaks osapoolt, kes mõlemad leiavad oma tegutsemisele piisavalt õigustust. Minu meelest tuleks seda käsitleda hoopis kui näidet, mis toob esile mitu vajakajäämist meie haridussüsteemis.

Esiteks näitab kõnealune juhtum üldisemalt, et spikerdamine on päevakorral ka ülikoolides ehk kooliastmes, kus peaksid õppima nii-öelda helgemad pead. Need, kellest peaks välja kujunema ühiskonna kõige haritum grupp. Spikerdamine on üleüldiselt taunitav, kuid ülikoolis on see eriti kahetsusväärne. Kõrgkoolide eesmärk pole ju mitte diplomeid väljastada, vaid harida inimesi, kes suudaksid oma teadmistega ühiskonda arendada ning võimalikke probleeme lahendada. Asi pole ainult aususes, vaid ka selles, kelle kätte me oma tuleviku usaldame. Ilmselt ei soovi keegi meist maksta teenustasu näiteks finantsnõustajale, kes tegelikult ei tea majandusest rohkem kui üleaedne, kes on selle valdkonna kohta samuti üht-teist kuulnud. Seepärast leian, et me ei tohiks suhtuda ükskõikselt sellesse, kui (kõrg)hariduse omandajad teadmiste ammutamise asemel end spikerdamisega koolist läbi veavad.

Samal ajal on Peeter Lorentsi juhtumil teine külg. Mis üldse ajendab õpilast mingis aines spikerdama? See pole üksnes laiskuse ilming, vaid ka osa õpetajate ja õppejõudude puuduliku töö märk. Hoolikalt ettevalmistatud eksamite puhul on spikerdamise kasutegur tudengitele nii väike, et seda pole mõtet tegema hakata. Samas leidub küllalt neid õppejõude, kes on näiteks kuus aastat tagasi ühe korraliku eksami koostanud ning rakendavad seda aastast aastasse vaid küsimuste järjekorda muutes. Olles ise üliõpilane, on kurb kuulda, kuidas paar aastat varem lõpetanud tudengid on teinud mõnes aines eksami, mis kattub vaat et üks ühele sellega, mis sai endal hiljuti tehtud. Seega ei süüdistaks ma spikerdamises ainult tudengeid, vaid ka hooletuid õppejõude.

Leidub ka kolmas tahk, mida spikerdamise puhul arvestada. Nimelt tasub kõrgkoolis spikerdamise tagamaid otsida põhikooli ja gümnaasiumi ainete õppemeetoditest ning teadmiste omandamise protsessist. On ju suur vahe, kas õpilasele püütakse üht või teist teemat selgeks teha praktiliste näidete ja arutelude varal või kuiva teooria ja faktidega. Kui ei õpita fakte omavahel seostama, ei olegi võimalik koolitarkust mugavalt omandada. Infot omandada on nagu laulsõnu õppida. Laulusõnu on võimalik pähe ajada järjepidevalt teksti lugedes, kuid seda on palju kergem teha, kui muusika on taustaks. Tekib rütm ja loogika, kuidas sõnad on ritta seatud. Sama lugu on koolitarkusega: kui faktide vahele ei looda mingit seost, on infokilde üsna raske meelde jätta. Paraku võib kuiva tuupimist täheldada juba põhikooliastmes ja see ajendab nii mõndagi noort kasutama erisuguseid mahakirjutamise viise juba väga varajases õppimise staadiumis. Harjumus spikerdada ei tulene ainult kõrgkooli õppeainete raskusest või lihtsalt laiskusest.

Et praegust olukorda muuta, tuleks teha nii mõndagi. Esiteks on tarvis anda selge signaal spikerdamise vastu. Seda Lorentsi juhtum ka tegi. Teiseks peaksid õppejõud rohkem mõtlema sellele, kas nad ikka annavad edasi vajalikku infot ning kas nad kontrollivad oma eksamitega õpilaste teadmisi. Eksam ei tohiks olla vaid viivitus punktide kättesaamisel. Me peame hoolitsema selle eest, et noortele antaks teavet edasi nende vanusele sobival viisil. Pelk faktide esitamine pole see, mis püüaks põhikooli või gümnasisti tähelepanu. Üldhariduskoolides mõtleme ka alternatiivsete õppemeetodite rakendamisele, olgu selleks seminari formaat või sündmuste taaskehastamine.

Kuniks me näitame õppimist kuiva tegevusena, näevad noored juba varakult spikerdamises väljapääsu. Nii on aga hiljem seda harjumust väga raske välja juurida.

Noored soovivad elavamat linna

(Lugu ilmus 09.05.2013 ajalehes “Sakala”)

PIKKA AEGA on Viljandis arutatud selle üle, mida siinsed noored ühelt linnalt ootavad. Pessimistlikumad inimesed ütlevad, et neile meeldiks suur linn, mida Viljandi paraku ei ole. Optimistlikumad seevastu leiavad, et nad püsivad ka väikses linnas, aga selleks on vaja atraktiivset keskkonda, kus neil oleks midagi teha.

Et teada saada, missugune on see keskkond, kus kohalikud noored elada soovivad, korraldas noortevolikogu Viljandi haridusmessil küsitluse, milles uuris nende vaba aja veetmise eelistusi.

Küsitlus koosnes kümnest avatud või valikvastustega küsimusest. Valikvastustest võis võtta mitu. Küsimused puudutasid peaasjalikult seda, kuidas muuta linn noortele atraktiivsemaks. Samuti uuriti, millest tunnevad noored siin enim puudust.

Küsitlusele vastas 116 noort, kellest enamik olid 15—20-aastased. Tulemused kõnelevad sellest, et lähiaastatel on nii linnal kui noortel endil vaja keskkonna noortesõbralikumaks muutmise nimel suuri pingutusi teha.

 DETAILIDESSE laskumata võib tulemustest välja tuua mõne olulisema aspekti. Esiteks tasub mainida, et hoolimata söögikohtade suurest arvust ja linnapildi korrastamisest, meeldib noortel mõnes hubasemas paigas sõpradega koos olla. Koguni 82 vastanut pani kirja, et sõpradega veedetakse aega enamasti üksteisel külas olles. Samas väärib rõhutamist, et 63 vastanut kohtuvad sõpradega meelsasti ka linna peal.

Küsitlusest jäi teravalt silma, et noored igatsevad Viljandis korraliku kinomaja järele. Ainsale avatud vastusega küsimusele, mis uuris, millest nad siin kõige rohkem puudust tunnevad, vastati 46 korral, et kinost.

Mainin siinkohal, et korduvalt oli kinole juurde märgitud sõna «korralik», mis annab märku sellest, et praegu kinoteenust pakkuvad Männimäe külalistemaja ja Sakala keskus ei täida noorte ootusi. Samuti maksab tähele panna, et kino oli üks peamisi põhjusi, miks noored teistes linnades vaba aega veetmas käivad.

Mis puudutab veekeskuse puudumist, siis seda oli vastuses mainitud 12 korral. Veekeskust seega soovitakse, kuid kino puudumine on noorte silmis suurem mure.

 UURITI SEDAGI, milliseid üritusi võiks linnas rohkem aset leida. 73 korral tõid noored välja, et siin võiks olla enam kontserte. See viitab asjaolule, et praegu on neid Viljandis kas liiga vähe või siis ei ole need niisugused, mis noortele huvi pakuksid.

Teine variant on väga tõenäoline, sest Viljandi kui pärimusmuusika keskus meelitab ligi rohkesti folkmuusikuid. Paraku ei tea me, kuivõrd pärimusmuusikalembene on keskmine Viljandi noor. Kuniks puuduvad täpsemad uurimistulemused, saab seda üksnes oletada.

Peale kontsertide sooviksid noored osa saada õppepäevadest ja koolitustest. Seda märgiti 50 juhul. Kuigi see, milliseid koolitusi soovitakse, ei selgunud, võib tulemusest järeldada, et koolitundides pakutavate teadmiste kõrval tunnevad noored huvi ka teemade vastu, mida klassiruumis ei käsitleta.

 LINNAKESKKONNA kujundamine pole ainult linnajuhtide, vaid ka kohalike noorte kohus. Et saada aimu, kui innukad on noored oma ideede elluviimisel, uuriti küsitluse teel, kas nad on selle tarbeks projekti kirjutamise abil rahastust otsinud.

Kahjuks tuli tõdeda, et 116 vastanust 94 pole seni projekti kirjutanud. Nii et kuigi noortel on palju häid mõtteid, sealhulgas ka kergesti teostatavaid, ei oska või ei julge nad nende elluviimiseks tuge otsida. Mõneti on see mõistetav, sest igasugune raha taotlemine toob kaasa vastutuse.

Noortevolikogu julgustab kõiki oma ideedega enda poole pöörduma. Juhul kui üks või teine mõte mõjuks linnale positiivselt, leiaks see tõenäoliselt ka toetust.

 KOKKUVÕTTES VÕIB öelda, et noored ootavad Viljandilt rohkem meelelahutusvõimalusi. Samas tuleb tunnistada, et noortevolikogu küsitluse korraldamise kogemused pole võrreldavad mõne sotsiaal- ja turu-uuringu firma omadega. Samuti oli küsimustik koostatud haridusmessiks, kus liikus ringi palju noori ning kus selle täitmisele ei pruugitud pöörata kuigi suurt tähelepanu.

Et saada usaldusväärsemaid tulemusi, võiks linn tellida uuringu, mis selgitaks kohalike noorte eelistused välja täpsemalt. Samas on kõnealune küsitlus esmane indikaator, mille põhjal saab keskkonna noortesõbralikumaks muutmisega edasi minna.

Kas päritolu muudab olemust?

(Käesolev arvamuslugu ilmus ka 21. veebruaril ajalehes Sakala)

EESTI VABARIIK saab 24. veebruaril 95-aastaseks. Ilmselt pole vaja pikalt kõnelda sellest, kuidas ühest küljest on tegu suure, teisalt jälle pisikese kahekohalise arvuga. Sellest on küllalt räägitud juba eelmistel tähtpäevadel. Seekord paelub aastapäeva eel minu tähelepanu hoopis teine eestluse ja Eestimaaga seonduv teema.

Hiljuti ilmunud raamat «Eesti ajalugu II» on tekitanud elava diskussiooni selle üle, kas muistne vabadusvõitlus kui niisugune ikkagi oli või tuleks neid sündmusi defineerida kuidagi teisiti. Kõnealune arutelu on kindlasti oluline, sest selle taga peitub küsimus: kui vana on eesti rahvas?

Seni iseenesestmõistetavana tundunud vabadusvõitlusel on meie identiteedi kujunemises tähtis roll. Vabadusvõitlusega koos on ikka räägitud 700-aastasest orjapõlvest, mille kiuste suutis tugeva meelega eestlane püsima jääda ja lõpuks iseseisvaks saada. Veelgi enam: see on pannud aluse eestlase kui sitke maarahva kontseptsioonile.

Seega on igati loogiline, et kui keegi seab kahtluse alla ühe meie identiteedi tugisamba, astuvad paljud nii-öelda tülinorija vastu välja. Kui «norija» juhtub olema Eesti kodanik, nimetavad äärmuslikumad inimesed teda ebalojaalseks või hoiatavad teisi kaasmaalasi Ivan Orava kombel: olge valvel!

 

EESTLASTE PÕLVNEMIST on varemgi küsimärgi alla seatud. Ka mõne läänemaailma haritlase arvates on eestlased ja eestlus üldisemalt XIX sajandi pärand, et mitte öelda leiutis. Näiteks eelmise sajandi Tšehhi juurtega Briti filosoof Ernest Gellner on öelnud, et kuni XIX sajandini ei osanud siinne rahvas ennast nimetatagi ning eestlaste kultuurilugu on ärkamisaja eestvedajate tekitatud.

Ernest Gellneri väited on pälvinud suurt kriitikat, kuid mitte niivõrd eestlastelt, kui teistelt rahvuslust käsitlenud läänemaailma filosoofidelt. Nii on Gellneri õpilane Anthony Smith leidnud, et rahvus ei saa tekkida tühja koha ja kellegi tahte peale, vaid vajalik on ka ajalooline kultuuriline taust.

Paraku kipub olema nii, et see, mis toimus sajandeid tagasi, jääbki suure vaidluse objektiks. Tihti ei suuda ajaloolased sedavõrd ammuste sündmuste puhul nagu eestlaste muistne vabadusvõitlus konsensust leida, sest puudulikud andmed ei võimalda ühte ja ainsat tõest pilti välja joonistada.

Võib-olla me peamegi leppima sellega, et Eesti keskaja ajaloo käsitlusi on palju ning need võivad omavahel tunduvalt erineda. Inimene kui ratsionaalne olend sooviks muidugi teada saada seda kõige õigemat tõde, kuid nagu ajaloolased ise ütlevad, pole ainsat ja õiget ajalugu olemas.

 

ÜHT SAAME SIISKI raudse kindlusega öelda: Eesti Vabariik loodi 95 aastat tagasi. Me teame selle tähtsa päeva eellugu, neid inimesi, kes aitasid iseseisva riigi loomisele kaasa, ning ka seda, mis juhtus pärast 24. veebruari 1918.

Need 95 aastat on selgelt üles kirjutatud ning mis veel olulisem: mõnigi meist on kogu seda aega omal nahal tunda saanud.

Nii omal nahal kogetu kui vanematelt kuuldu kinnitavad meile täpselt sedasama, mida muistse vabadusvõitluse järgsest perioodist rääkides väita tahetakse: eestlased on olnud sitked, töökad, eesmärgikindlad ning — uskuge või mitte — kokkuhoidvad. Kommunistlik võim ei suutnud ei küüditamise ega venestamisega anda surmavat lööki meie rahva säilimisele, sest eestlane tundis hädas teist eestlast.

See riik, mis meil on praegu, on eestlaste kujundatud. Lõppude lõpuks ei mängi rolli, kas meie juured ulatuvad 800 või 150 aasta taha. Tähtis on see, et meil on oma vaba riik.