Pall saali teisest nurgast

Artikkel ilmus 20.05.2015 ajalehes “Sakala” 

VILJANDI LINNA juhtimises on viimase poolteise aasta jooksul asetleidnud seninägematuid sündmusi. Kuni tänavuse aprillikuuni polnud Eesti taasiseseisvumise järgses Viljandis juhtunud, et linna juhtiv koalitsioon läheb poole ametiaja pealt lõhki. Samuti ei mäleta paljud linlased selle aja jooksul teist säärast linnapead, kes oma tegevusega nõnda palju vastuolulist tähelepanu tõmbaks. Aga ükskord on ikka esimene kord.


13. märtsi Sakalas vaadeldi põhjusi, miks ikkagi IRL-i ja sotside võimuliit lagunes. Reformierakondlased Peep Aru ja Kalle Jents ning varem nonde endiste riigikogulaste erakonda sarjanud Ando Kiviberg on visanud palli sotside väravasse ning väidavad, nagu oleksid sotsid püüdnud välja mängida poliittehnoloogilist manöövrit linnapea kukutamiseks. Pean vajalikuks visata pall saali keskele tagasi ja toimunut saadikurühma nimel kommenteerida.

ÜTLEN ALUSTUSEKS lühidalt ja üheselt mõistetavalt: sotside saadikurühm ei ole kordagi ühelegi oma esindajale andnud käsku ega volitust alustada läbirääkimisi Reformierakonnaga ning ette valmistanud skeemi Ando Kivibergi kukutamiseks. Punkt.


Endise linnavalitsuse liikmena nendin, et kõnealune võimuliit oli peaaegu algusest saadik pingeline. Seda võis ka oodata: eesmärgid olid suured ja ametisse seatud inimestele antud ülesanded vastutusrikkad. Samas said mõlemad pooled aru, et osa isikuid alles õpib ametit, ning olid esialgu teineteise suhtes mõistvad. Tunnistati, et üleöö ei saagi kasvada parimaks oma ala esindajaks.


Ometi näitas aeg, et kas tahtlikult või tahtmatult ei leia IRL-i liikmete juhitavates valdkondades aset neid muutusi, milles olime 2013. aasta oktoobris partnerlust sõlmides kokku leppinud. Sellest ajendatult palusime koalitsioonipartneri 1. aprillil läbirääkimiste laua taha.


Olime omalt poolt välja toonud 15 murepunkti, mis puudutasid koalitsioonilepingut ja selle täitmist. Üks tähtsamaid neist oli spaahotelli rajamine, millest linnapea kogu aeg rääkis, kuid mille võimalikku investorit ta kordagi linnavalitsuse ette ei toonud. Ainus vastus oli, et teemaga tegeldakse. Kes ja kui palju tegeleb, ei tea.
Sarnane olukord valitses ja valitseb ilmselt tänaseni näiteks linna turundusplaani koostamises, ettevõtjate nõukoja käivitamises ja sotsiaalkeskuse rajamises.


Seega: sotside kriitika polnud suunatud mitte ühe isiku vastu, vaid osutas probleemidele, millega linnavalitsus oleks pidanud kollektiivselt tegelema.

NENDE PUNKTIDE lahendamiseni koalitsioon ei jõudnudki. Kuigi koosolekul olnud inimesed olid välja mõelnud juba probleemidega tööle asuvad töögrupid ja isegi kuupäevad, millal kokku saadakse, tuli mõni tund pärast koosviibimist sotsidele sõnum: teid enam ei vajata ja uueks partneriks saab Reformierakond.


Seega tekib õigustatult küsimus: kes ikkagi skeemitas? Paratamatult jääb mulje, et pärast «parimate poegade» riigikogust Viljandisse tagasi tulekut leppis kaheksa aastat koos linna valitsenud Reformierakonna ja IRL-i sõpruskond kokku, et vana olukord tuleb taastada. Seega võib 1. aprilli kohtumist pidada sotsidele tehtud halvaks naljaks, mitte püüdluseks tõesti murekohti lahendada.
Aga kuidas edasi?


Ando Kiviberg ütles, et võimuliidu lagunemise põhjustas isikutevaheline ebakõla. Vaevalt ta aga endale Reformierakonnast suuremad sõbrad saab. Reformierakond on tuliselt kritiseerinud linnapea topelt palga saamist ja nimetanud talle kuuluvat kinnistut Viljandi järve ääres «Jurrasic Parki» võttepaigaks. Seetõttu ei kujuta ma ette, et juhtimispinged uues liidus kuidagi leeveneksid. Ainus võimalus tekiks siis, kui linnapeast saaks marionett, keda uus partner oma soovide kohaselt väntsutama hakkab.

MÕISTAN, ET linnajuhtimine peab käima koostöös. Linna juhtivad isikud võivad omavahel sobida või mitte, aga ühine eesmärk – elanike heaolu tagamine – peab olema üle mis tahes isikutevahelistest ebakõladest. Esikohal peab olema eesmärkide elluviimine. Kui aga sellega toime ei tulda, peavad partnerid olema valmis teravaks kriitikaks.


Praegu tundub, et laiali läinud koalitsioonile saigi saatuslikuks aus ja avatud kriitika. Loomulikult on lihtsam välja mõelda vabandusi ja teha nägu, nagu oleks kõik korras. Kuid mis on selle hind?

Advertisements

Suitsu tehti, palju joodi, nõnda rikkus majja toodi

(Lugu ilmus 16.04.2015 ajalehes “Sakala”)

UUE EESTI VABARIIGI valitsuse moodustavad Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit. Peaminister Taavi Rõivas nimetas seda visadusliiduks, irvhambad on seda kutsunud näiteks kõhklusliiduks, kaotajate koalitsiooniks ja stagnatsiooni koalitsiooniks.

Milliseks see võimuliit avalikkuse silmis kujuneb, näitab aeg. Kindel on aga, et 38 päeva kestnud konsultatsioonide tulemusena on ette võetud tähtsad teemad: lastega perede ja madalapalgaliste toimetuleku parandamine, laste sündi toetava keskkonna edasiarendamine, Eesti julgeoleku tugevdamine, majanduskasvu edendamine ja tööjõumaksude alandamine, riigi ja kohaliku halduse reform ning ääremaastumise vähendamine.

Plaanitavad reformid nõuavad peale teotahte suuremahulisi investeeringuid: aastas lisaks hinnanguliselt 300 miljonit eurot. Paratamatult tekib küsimus: kust see raha võetakse? Tulumaksu ei tõstetud ja sotsiaalmaksu, millest tuleb enamik tervishoiusüsteemi rahastusest, alandatakse koos muude tööjõumaksudega. Kõige tõenäolisemad ja selgemad tuluallikad jäävad seega kas samaks või hoopistükkis kahanevad.

Seniste avalduste põhjal on teada, et riik plaanib suure osa investeeringuid katta niinimetatud paheliste toodete ja tegevuste täiendava maksustamisega. Sinna alla kuuluvad kütuse-, tubaka- ja alkoholiaktsiis. Samuti on plaanis kahekordistada trahvi päevamäära.

Esiti tundub, et selles pole midagi halba. Meie suur murekoht ongi rahva halb tervis. Alkoholi tarbimise näitaja inimese kohta annab naljatamisi öeldes põhjuse tänulik olla, et olemas on tšehhid, kes meist veel rohkem joovad. Noorte seas on suur probleem tubakatoodete kasutamine ning liigne autostuminegi annab endast üha rohkem märku. Seega võime lisanduva aktsiisiga saavutada mõningaid tänuväärseid muutusi.

PARAKU ON SELLISTESSE katteallikatesse sisse kodeeritud eetiline ebakõla. Vägisi jääb mulje, et valitsus ei plaani nimetatud muudatusi inimeste tarbimisharjumuste ümberkujundamiseks, vaid soovib neid rakendada riigieelarve rakendi ette. Tundub, et riik loodab paheliste harjumuste püsimajäämisele. Kuidas muidu saavad need olla katteallikad?

Kui eesmärk on rahva tervist parandada, ei ole loogiline järeldada, et paheliste toodete aktsiisi tõstmise kaudu hakkab raha märkimisväärselt juurde tiksuma. Pigem vastupidi: arvestama peaks sellest laekuva osa järjepideva vähenemisega eelarves.

Ma ei väida, et ametisse astunud valitsuse eesmärgid ning ettekujutus Eesti suurematest murekohtadest oleksid valed, kuid nende ideede realiseerimine tundub nimetatud katteallikate valguses enam kui küsitav. Praegu jääb igatahes mulje, et Reformierakond suutis 38-päevase konsultatsioonimaratoni jooksul ennast kehtestada ja suruda peale vana mantra: valitsus tulumaksu ei tõsta. Kurb on tõdeda, et valitsuspartnerid on sellega kaasa läinud.

Omaette küsimus on, kuidas kütuseaktsiisi tõstmine meie rahva heaolu suurendab. Plaanitav tõus järgmistel aastatel võib tähendada ränka põntsu nii ettevõtjatele kui üksikisikutele, kelle igapäevaelu nõuab palju ringisõitmist.

ILMSELT POLE OLEMAS valitsust, kes ei ütleks, et ta valitseb riiki heaperemehelikult. See tähendab, et ta teeb kõik ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Kas pahede otsas ratsutamine on heaperemehelik, jäägu igaühe enda otsustada.

Mina loodan, et kui valitsus ei otsi paremaid katteallikaid, sunnib neid selleks rahvas, kes muudatuste valguses oma harjumusi muudab ja võimaluste piires pahedest loobub.

Vaidlen vastu

(Lugu ilmus 20. märtsi “Sakalas”)

EILSES SAKALAS ilmunud ülevaade, milles oli kokku võetud Viljandi võimukoalitsiooni tegevus, sisaldas tõeterasid. Võimul olemise ajal on ette tulnud takistusi, mis pole lubanud liikuda võib-olla nõnda kiires tempos, kui 2013. aasta oktoobris loodeti. Samas nõustun ma seisukohaga, et igas valdkonnas on olnud edasiminekuid.
Esimest võimuloleku aastat ilmestab kahtlemata asjaolu, et Euroopa Liidu tõukefondide raha oli kinni ning polnud selge, mille tarvis ja kui palju toetust jagatakse. Seetõttu jäid suuremad projektid tegemata. Küll aga on nüüdseks jõudsalt edasi mindud piirkondade konkurentsivõime parandamise meetmega ja avanemas on mitu teist rahastamisallikat, mille toel saame edukalt arendada Viljandit tervikuna.

LAIAS LAASTUS ON Sakala käsitlenud teemat adekvaatselt, kuid ühe punkti puhul jäin ma kukalt kratsima. Nimelt oli toimetuse ülevaates kirjas: «Linn on jätkanud noorte omaalgatusprojektide toetamist, kuid kokkuvõttes ei ole selles vallas suurt läbimurret olnud.» Selle punktiga ei saa ma nõustuda.
Kui mõelda, kust Viljandi noortevolikogu ellukutsutud algatus alustas ja milleni see on Viljandi viinud, peaks iga noortega tegelev inimene mõistma, missugune mõju on noorte omaalgatuste rahalisel toetamisel viimastel aastatel olnud. Nimetan mõningaid ettevõtmisi: tänavakultuurifestival «Bash», teadusteater «Teeme keemiat», noortebändide konkurss BÄM. Need kolm ettevõtmist on linna noorte seas äärmiselt populaarsed ja tähelepanuväärsed.
«Bash» ja «Teeme keemiat» said tekkida just tänu noorte omaalgatuste toetamise projektile ning tänaseks on need Viljandile juurde toonud nii tuntust kui uusi külalisi. Projektist «Teeme keemiat» on välja kasvanud valikaine Viljandi gümnaasiumis ning peaaegu 20-liikmeline meeskond püüab püstitada Guinnessi rekordit, seejuures on  rekordiüritusele õla alla pannud ka linn.
BÄM sai samuti oma tegevust laiendada tänu noortevolikogu toetusele. Lisades siia juurde hulga huviringe, keda noortevolikogu on toetanud, võime täie kindlusega öelda, et mõju on olnud tugev.

KUI KÜSIDA, kas on toimunud mõni silmapaistev läbimurre, siis selleks võib pidada asjaolu, et iga konkursiga on rahataotlejaid juurde tulnud, eriti selle võimuliidu ajal. Kui esimesel paaril aastal oli neid vooru kohta kuus kuni kaheksa, siis viimastes voorudes on neid olnud märksa rohkem. Tänavune esimene voor lõpeb aprilli algul ning kui võtta arvesse senist huviliste hulka ja tagasisidet eelmiste voorude kohta, võime uskuda, et uues voorus peab komisjon läbi töötama vähemalt 15 projekti.
Mida see näitab? Linn on suutnud noortele lähemale astuda ja edukalt edasi anda sõnumi, et ta on nende poolel.

NOORTE OMAALGATUSTE toetamise mõju ei pruugi meile kõigile iga päev silma jääda, ent kui me vaatame noorte Viljandis korraldatavaid üritusi, siis näeme, et üha suuremat hulka reklaame kaunistab noortevolikogu logo, mis viitab sealt rahalise toetuse saamisele.
Leian, et noortevolikogu ellukutsutud noorte omaalgatuste toetamise projekt on mõjutanud märkimisväärselt ühiskonnaaktivistide pealekasvamist Viljandis ning me peame samas suunas edasi minema. Praeguse esimehe Kris Sülla eestvedamisel on noortevolikogu kujunenud linnavolikogule võrdväärseks partneriks. Seega on läbimurre olnud ja sugugi mitte väike.

Mõtteid kooseluseadusest. Enne hüsteeriat

(Arvamus ilmus samal kujul 12.03 ajalehes “Sakala”)

MÖÖDUNUD AASTA kõige olulisemaks ühiskondlikuks debatiks kujunes kahtlemata diskussioon kooseluseaduse üle. Kuigi ka mul tekkis mitu korda mõte sel teemal ajakirjanduses sõna võtta, jätsin selle tegemata. Miks?

Argumente oli nii ühel kui teisel poolel palju ning ma nägin, et seaduse põhimõtte pooldajate leer oli piisavalt hästi esindatud, et mitte lasta ennast sügavale teemasse kista. Võtsin ette vaid niipalju, et väljendasin sotsiaalmeedias ja diskussioonides poolehoidu kõigile neile, kes seadust avalikult kaitsesid.

Viimase aja ühiskondlikud protsessid on taas suurendanud vajadust seda teemat avada. Ja nüüd ei jäta ma sõnavabadust kasutamata.

MIND AJENDASID kirjutama kaks äsjast sündmust: naistepäev ja riigikogu valimised.
Naistepäeval jäi mulle silma Peterburi seadusandliku kogu liikme Vitali Milonovi Delfis avaldatud seisukoht, et 8. märts tuletab LGBT (lesbi, gei, bi, trans) kogukonna liikmetele meelde nende ebanormaalsust. Milonovi sõnad olid: «Meie tähistame 8. märtsi koos oma naistega, aga nemad istuvad nurgas ja poetavad geipisarakesi. /…/ See pidupäev tuletab neile meelde, et nad on ebanormaalsed, amoraalsed olendid.»

Riigikogu valimistega seoses pean silmas eelkõige Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ehk kõnealuse seaduse ühtede aktiivsemate kriitikute pääsemist parlamenti. EKRE esimees Mart Helme on avalikult öelnud, et nende eesmärk on töötada selle seaduse tühistamise nimel, sest see pidavat õõnestama traditsioonilist (loe: normaalset) peremudelit.
Et uue riigikogu koosseisu kohustuseks saab kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmine, võime oodata sel teemal veel hulka poliitilisi sõnavõtte, milles nimetatakse seda seadust rahva jätkusuutlikkusele ohuks. Potentsiaalselt liitub selle seisukohaga vähemalt osaliselt Isamaa ja Res Publica Liit, kelle mõned esindajad promosid end valimiste ajal sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks reklaamide abil.

MINU HINNANGUL taandub kogu samasooliste kooselu lubamise debatt küsimusele: kas homoseksualism on kaasa sündinud või ühiskondlike väärsignaalide tagajärg? Sellele vastates on meil võimalik teha järeldusi, kas kooseluseaduse vastuvõtmine mõjutab rahva jätkusuutlikkust ja kas homoseksualismi üldse saab ühiskonnast kaotada. Kui sellele vastamata jätta, võib kogu diskussiooni pidada tühipaljaks emotsioonide väljaelamiseks, et mitte öelda mõttetuks närvide kulutamiseks.

Tollele küsimusele on pakutud kinnitust nii ühe kui teise seisukoha kaitseks. Näiteks Ameerika psühholoogia assotsiatsiooni, Ameerika pediaatrite akadeemia ja kuningliku psühhiaatrite kolledži hinnangul pole seniajani suudetud tõestada, et kasvatuslik tegevus võiks lapse seksuaalset orientatsiooni muuta. Teisisõnu: see pole kasvatuslikult mõjutatav isikuomadus.

Lähtudes eeltoodud seisukohast, võime resümeerida, et inimene jääb ikka selleks, kes ta on, isegi kui ristida ta ebanormaalseks või vääriti arenenuks. Seega tekib küsimus: kas sõimates ja alavääristades ühte ühiskonna gruppi, saavutame olukorra, kus Eesti inimesed tunnevad end turvaliselt ning võivad olla kindlad, et kehtib võrdse kohtlemise printsiip?

Või kui vaadata asja teise nurga alt: kuipalju tuleks meie ühiskonnale kasuks see, kui üks selle osa jääks pahakspanu hirmus eluks ajaks nii-öelda kappi?

KUID NAGU MA juba mainisin, toovad oma seisukoha kaitseks väiteid mõlemad pooled. Kui keegi suudab argumenteeritult kinnitada, et homoseksuaalsus on siiski kasvatusliku tegevuse tagajärg, annab see vähemalt aluse edasiseks debatiks. Paraku pole ma meedias kohanud kuigi palju tugevaid argumente.

Palju on rõhutud kristlikele väärtustele ja evangeeliumile, mis samasooliste suguühet hukka mõistavad. Kuid viidates piiblile, lähtuvad kooseluseaduse vastased seisukohast, et homoseksuaalsus on valitud, mitte sünniga kaasa tulnud tee. Tihti ei vaevu nad isegi viitama sellele, mille alusel nad niimoodi väidavad.

Kui lähtuda sellest, et homoseksualism on sünniga saadud omadus, võiksime võtta piiblist näitena ka katkeid, mis kutsuvad üles ligimesearmastusele ja mõistma erisusi. Lõppude lõpuks on ju piiblil sama palju tõlgendamise võimalusi, kui on selle lugejaid.

KOOSELUSEADUS VÕIB tunduda vaidlemiseks ebameeldiva teemana. See on löönud ühiskonda tuntava kiilu, mistõttu paljud ei soovi sel teemal arutleda. Mugavalt võetakse seisukoht «Ah, las inimesed elavad nii, nagu nad tahavad». Kuid ka selline osavõtmatus ei vii meid kuhugi.

On vana ütlemine, et halvim otsus on otsustamatus. Nii on ka seisukoha võtmata jätmine halb, sest kõnealune küsimus puudutab otseselt meie rahva heaolu. Niisiis on kooseluseadus teema, millest me keegi ei pääse ja mille kohta me peaksime kujundama oma arvamuse.

Mida ma siis kokkuvõttes öelda tahan?
Seni, kuni me pole enesele selgeks teinud, kas homoseksualism on sünnipärane või valitud tee, on mingit seisukohta võtta ennatlik. Seega kutsun ma inimesi üles kainelt olukorda hindama ja mitte laskuma emotsioonide tasemele. Mõtleme rahulikult, enne kui see teema uuesti hüsteerilise poliitilise võimuvõitluse vankri ette rakendatakse. Võin mürki võtta, et õige pea seda tehakse. Hoidugem populismist!

2014 – Igati “esimene” aasta

2014. aasta on läbi. Kui suur osa inimestest, asutustest ja organisatsioonidest on teinud juba mõnda aega tagasi aastast kokkuvõtted, siis otsustasin ise selle tegevusega oodata seni, kuni kalender uut aastanumbrit näitab. Mine sa tea – äkki ikkagi juhtub midagi enne saluudi taevasse saatmist?

Kokkuvõtvalt võin öelda, et 2014. aasta oli minu senise elu üks olulisemaid. Seda mitmel põhjusel. Püüdsin need võimalikult lühidalt kirja panna:

1. Baka lõpp – 3 aastat ja diplom käes. Ehk siis lõpetasin möödunud aastal Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala. Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde see, kui ma 17. juulil väljusin Tartu Ülikooli ajalooinstituudist (kõrvalerialaks oli ajalugu) teadmisega, et baka viimane eksam, milleks oli Anti Selarti loetud „Eesti keskaeg“, lõppes hindega „A“. Eks seda päeva jääb meenutama ka see, et minu „Eesti ajalugu: II osa“ eksemplari sisekaant kaunistab sellest päevast saadik herr Selarti autogramm koos saadud hindega.

Tõsi – baka cum laudest jäi mul ca 0,25 palli puudu, aga tühja sest. Peamine on see, et diplom on käes ja seda erialal, mis mind alati on huvitanud. Küll aga võib kindel olla, et koolitee selle kraadiga ei lõppe. Kui kõik plaanitult läheb, ootab mind esimesel septembril taas üks koolipink, mis sedapuhku hakkab asuma suure tõenäosusega Tallinna Ülikoolis.

2. Hakkasin õpetajaks – Juba poolteist aastat tagasi olin ma kindlal veendumusel, et pärast ülikooli soovin ma töötada õpetajana (vähemalt mingi osa elust). Eks see oli ka põhjus, miks ma valisin kõrvalerialaks ajaloo. Positiivne on see, et kõigist inimestest, kellele ma oma mõttest rääkisin, vaid üksikud tegid selle peale tõllarataste suurused silmad ette.

Nagu ma kunagi lootnud olin, õnnestus mul saada tööle Viljandi Gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse õpetajana ning võin tänase seisuga öelda, et kõik on kulgenud pareminigi kui lootsin. Juuksed pole senimaani halliks läinud ning ühtegi patja pole ma kah veel nätskeks nutnud. Oma näoga pilte pole ma märklaudadena kohanud ja ühtegi knopkat pole kah veel tooli pealt leidnud.

Loomulikult peab tunnistama, et esimene kuu oli kohutavalt raske. Kohati ei õnnestunud päevas rohkem magada kui kolm-neli tundi. Esimeses tuhinas lasin õpilastel omajagu kirjalikke töid teha ning ilmselgelt ei osanud ma näha ette seda, et keegi hull peab need tööd ära kah parandama. Kõik uus nõudis kiiret kohanemist. Õnneks on minu kolleegid mulle igati toeks olnud ning ka õpilased on olnud asjalikud. Esimene pool õppeaastast on kulgenud meeldivalt ning töiselt. Saab vaid loota, et uus aasta samamoodi jätkub. Kui liita juurde veel seegi, et õpetajate palk uuest aastast tõuseb, siis ei leiagi justkui põhjust nurisemiseks.

3. (PS! Keda Viljandi tegemised liialt ei paelu, võib liikuda otse neljanda punkti juurde) Esimene täispikk aasta linnavalitsuses – Natuke rohkem kui aasta on möödunud sellest, kui aitasite mul saada Viljandi Linnavalitsusse. Selle aasta jooksul olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et Viljandi oleks koht, kus meil kõigil oleks hea elada. Peab tunnistama, et midagi kerget pole olnud. Esiteks on esimene aasta andnud palju uusi teadmisi, millega uuel aastal arvestada. Teiseks on ette tulnud juhtumisi, mis aitavad mõista poliitika nüansse. Julgen väita, et kuigi aasta pakkus mõned mõrud pillid, oli linnavalitsus kokkuvõttes edukas. Mis puudutab noori, siis võib öelda, et VNV side linnavalitsusega on üle aastate taas väga tugev, noorte omaalgatused on saanud linna käest stabiilset tuge nii nõustamise kui ka rahalise poole pealt, loodud on noorsportlase aastapreemia, Viljandi on muutumas üha populaarsemaks ekstreemspordi sihtpaigaks jpm. Kui vaadata aga linna üldisemalt, siis heameel on selle üle, et keskmised palgad on Viljandis jõudsalt kasvanud ning sellega seoses on maksudest tuleneva tulu osakaal olnud oodatust parem, linna kinnisvaratehingud on olnud edukama, vanalinna on oluliselt renoveeritud, Viljandi linnahoolduse loomine on kulgenud edukalt jpm. Seega minu isiklik (ning loomulikult subjektiivne) arvamus on, et linnavalitsuse esimene täispikk aasta on olnud kokkuvõttes edukas.

4. Esimene korter – Kuna aastad Tartus said läbi ja uus töö sattus loodetult Viljandisse, tõin ma oma kodinad ära Emajõe Ateenast ning sobitasin need Viljandisse. Täpsemalt Tartu tänavale ja Viljandi järvele täitsa lähedale. Mis võiks veel toredam olla? Kuigi seda peab mainima, et kui ikka viimased 5 aastat on nauditud keskkütet, siis esialgu vajas ahiküte jälle natuke harjumist

5. Esimene.. õigemini kaks esimest autot – Märtsis soetasin esimese isikliku auto, milleks sai Volvo 850. Suhe autoga kestis küll põgusad 5 ja pool kuud, kuid igati mõnusad viis ja pool kuud, mille jooksul sai oma 6000 kilomeetrit maha sõidetud. Svenssoni müügi tingis paraku kahtlus, et õlirõngad on vaikselt läbi ning nende vahetus oleks eeldanud põhimõtteliselt juba remonti, mille maksumus auto kogumaksumust arvestades tundus ebamõistlik. Õnneks oli sai Svensson sama omaniku kätte, kelle käest ma ta ostsin ning kui info ei peta, siis lendleb Rootsi vägilane tänagi Tallinn-Tartu maanteel. Vähemalt aga sai selgeks, et kindlasti ei jää see mu viimaseks Volvoks.

Kuigi arvasin, et Viljandi on väike linn ja autot mul palju vaja ei lähe, tegi elu omad parandused ning novembris, kui jalgratta talvepuhkusele saatsin, mõistsin taas, et üks neljarattaline kuluks ära. Nii saigi vahetult enne jõule soetatud järjekordne universaal. Sedakorda Opel Omega, mille peal hakkan ilmselt suvel praktiseerima keretöö oskusi. Küll aga võib oodata, et sarnaselt Volvole saan ma ka seda masinat kasutada suvise ratastega telgina.

6. Esimest korda laulupeol – Uskuge või mitte, kuid ma olin senimaani ainus inimene perest, kes polnud kordagi esinenud ei laulu- ega tantsupeol. Isegi vennas Karl oli minust ette jõudnud. Seega tuli see viga kustutada. Nii läksingi ma EELK Viljandi Pauluse segakoori liikmena laulupeole. Peoks valmistumine ei olnud lihtne, sest repertuaar oli minusugusele algajale paras pähkel. Kohati oli selline tunne, et „taanduks“ õige kuhugi ja säästaks oma olematut lauluhäält. Ometi tundus võimalus ühendkooriga laval viibida liiga väljakutsuv, et sellest mitte osa saada. Ning peab ütlema, et suur jahvatamine tasus end ära. Kindlasti selle aasta TOP3 emotsioon.

7. Esimene ise küpsetatud kook – senimaani piirdus minu retseptide loetelu erinevate pastade, munaroogade ja smuutidega. Ehk siis poissmehe kokakursuste ABC oli olemas, kuid midagi ekstravagantset seal ei olnud. Aasta lõpus ning eelkõige pühade eel tuli ette aga mitu sündmust, mille puhul leidsin, et peaks midagi uut proovima. Nii sai üle pika aja soolaleivalistele pitsat tehtud ning mis peamine – küpsetasin esimest korda ise koogi. Koogi retsepti sain tuttavalt Ahvenamaa pastorilt Mortenilt ning koogi peamise osa moodustasid õun, mustsõstramoos, pähklid ning likööriga rikastatud muretainas. Tulemus oli üle ootuste positiivne – ei pidanudki ahju laest spaatliga pläusti maha koorima ega häbi nägu peas kellelegi ütlema, et „täna kooki ei saa“. Selle põhjal võib öelda, et esimene vasikas ei lähe kaugeltki mitte alati aia taha.

Ja tundub, et seitsme punktiga saabki aasta olulisemad sündmused ära nimetatud. Iseloomustavaks sõnaks sai „esimene“. Seega kui vaadata aastat selle sõna valguses, siis oli üks põnev aasta. Seega ei saa uuel aastal latti kuidagi alla lasta ning tuleb kribinal-krabinal edasi tegutseda.

Aga mida ma uueks aastaks soovin? Eks ikka seda, et saaksite aasta lõpus üles lugeda neid positiivseid punkte, mille põhjal möödunud aasta igast otsast „esimene“ oli! Elu peab pakkuma väljakutseid ja uusi kogemusi. Et teil kõigil oleks õnne, edu ja tervist oma “esimeste” tegemisel 🙂

J-M

“Miks ei võiks olla iga päev laulupidu?”

Tere Piret! Aitäh, et esitasid mulle väljakutse ämbritäis karastavat vett enesele kaela valada, kuid jätan selle siiski tegemata. Seevastu tegin aga hea meelega annetuse Janile, et tema soovid täituksid.

Samuti tänan Ahtot, kes kutsus pärast oma ämbri-katsumust kõiki annetama Eesti Lihasehaigete Seltsile, olenemata sellest, kas keegi kutsub neid end ämbriga üle kastma või mitte. Sellest postitusest sain ma ise ajendi ja tegin juba natuke aega tagasi toetuse mainitud seltsile.

Kuid kogu praegune IBC laine on pannud mind mõtlema ühele ütlusele. Möödunud suvel osalesid meist paljud tantsu- ja laulupeol. Ise osalesin neist viimasel. Senimaani on tore mõelda sellele ühtekuuluvustundele, mis valitses kõigi lauljate ja kuulajate südames. Sellest peost jäi meelde ütlus “Miks ei võiks iga päev olla laulupidu?”, mis tähistas siis mõtet, et miks ei võiks iga päev valitseda meie ühiskonnas selline ühtekuuluvustunne. Tuues seda mõtet tänasesse konteksti, siis on tore, et meie seas on vabatahtlikke annetajaid rohkem kui varem, kuid miks ei võiks see olla nii pidevalt?

Sellele mõttele tuginedes tegin ma ära selle, millele olin varemgi mõelnud. Nimelt tegin pangas püsikorralduse toetamaks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi (http://lastefond.ee/). Nende tegevus on mind pikalt sümpatiseerinud ning leidsin, et just see on see ettevõtmine, mida ma soovin toetada. Igakuine toetussumma pole midagi jalustrabavat, kuid vähemalt on see pidev tugi, mida saab kasutada kellegi aitamiseks. Kui ka teised inimesed panevad iga kuu samasuguse väikse summa millegi hüvanguks tiksuma, siis aja jooksul võib keegi sellest väga palju võita.

SEEGA ÜLESKUTSE – toetame endale südamelähedasi ettevõtmisi pidevalt, mitte ainult kampaania korras. Ei hakka kellelegi seda kohustuseks tegema 🙂

Trimpan terviseks, sest FB sõber nõuab

Kes veel ei tea, siis maailma populaarseim sotsiaalmeedia kanal Facebook sai hiljuti 10 aastaseks. Seega palju õnne selle loojatele ning meile, kes me seda igapäevaselt kasutame. Kuid mitte see pole antud kirjutuse põletavaim teema. Pigem sooviksin keskenduda aktsioonidele, mis saavad alguse inimeste peades ning levivad läbi FB kümnete, sadade, tuhandete ning mõnikord isegi miljonite inimesteni.

Ilmselt oleme kõik kohanud FBs neid sadu algatusi, millega püütakse leida kodu nendele loomadele, kes on mingil põhjusel omanikuta jäänud või pole kunagi sobivat kodu leidnudki. Tõenäoliselt oleme ka näinud neid aktsioone, kus mõni ühing otsib toetajaid, et korrastada kogukonna parke või soovitakse pakkuda jõulude puhul hädalistele killukest jõulurõõmu jne. Usutavasti omab FB taoliste ettevõtmiste puhul positiivset mõju, sest info levib suure hulga inimesteni ning tõenäosus, et keegi leiab võimaluse omalt poolt kedagi aidata, on suurem.

AGA, kindlasti teame me ka neid algatusi, mille võib võtta kokku fraasiga “Visake x kogus “laike” ning ma teen seda ja toda!”. Taolise egiidi all on inimesed välja lubanud igasugu jaburusi, alustades kulmude eemaldamisest ja lõpetades soovahetusoperatsiooniga. Mis kõige nukram – nii mõnigi selline totter lubadus on ellu viidud. Miks seda on tehtud? Sest FB kogukond “nõuab” seda.

Viimasel ajal on viimati nimetatud algatused võtmas uut vormi, mida võib nimetada “Tegin nii ning nüüd peavad järgmised inimesed tegema sama, sest muidu…” algatusteks. Kes pole varem millegi sellisega kokku puutunud, siis toon siinkohal näite praegu levivast algatusest, mis ajendaski mind seda postitust kirjutama. Algatus järgmine: inimene postitab endast video, kus ta joob korraga ära pool liitrit õlut. Kui ta on selle teo “edukalt sooritanud”, nimetab ta 3 inimest, kes peavad seda sama tegema, sest vastasel korral jäävad nad neid nimetanud inimesele kasti õlut võlgu.

See algatus polekski minu tähelepanu hakanud püüdma, kui ma poleks näinud ühte järjekordset selle aktsiooni raames valminud videosalvestist. Õlle trimpaja ütleb: “Ma ei propageeri joomist, aga ma pean seda tegema, sest muidu ma jään kasti õllet võlgu”. Minu kõrvadele kõlab see absurdselt. Esiteks – mida muud siis propageeritakse? Mitte-joomine võrdub antud juhul sellega, et kellelegi teisele, kes niigi just pool liitrit kerre valas, tuleb omakorda veel viia kastike, mida võib-olla siis koos lahendama hakatakse. Teiseks – kas keegi ikkagi peab seda tegema? Loomulikult on iga inimese vabadus selliseid videoid üles laadida, aga minu vabadus on teha seda mida ma ise heaks arvan. Seega kõlas see nö vabandus igast küljest rohkem kui rumalalt.

Mainin ära, et ma ei ole karsklane ehk ärge käsitlege seda arvamusavaldust kui kutset alkoholi tarbimisest loobumisele. Soovin vaid tähelepanu pöörata teadmisele, et alkoholi liigtarbimine pole Eestis võõras teema. Ilmselt olete isegi kuulnud seda, kuidas eestlased on erinevate ebetabelite järgi üks kõige alkoholilembesem rahvas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas. Samuti olete ilmselt kuulnud sedagi, et roolijoodikud ja muud nö “alko kurjategijad” pole võõrad nähtused meie ühiskonnas. Seega kas taolisi aktsioone laialt levitada on ikkagi eetiline?

Ärge saage valesti aru – ma ei nimeta videotes osalejaid alkohoolikuteks või roolijoodikuteks. Ka mitmed minu tuttavad on aktsioonist osa võtnud ning ma pean neid ka praegu täiesti normaalseteks ja toredateks inimesteks. Kuid probleem hakkabki sellest, et me peame sellist aktsiooni poolt ajendatud alkoholi tarbimist täiesti normaalseks nähtuseks. Kogu aura, mis õlle tarbimist ümbritseb, annabki sõnumi, et see on lõbus ja süütu tegevus, mistõttu ei pea selle pärast muretsema. Mis see pudel õlut siis ära ei ole, eks? Aga just taoline suhtumine hägustabki seda piiri, mis eraldab mõõdukat ja ülearust alkoholi tarbimist. Mitmes pudel pole enam liiast ning millal saab süütust tarbimisest midagi enamat?

Ehk kokkuvõtvalt –  selle kirjutise mõte on kutsuda inimesi üles natuke mõtlema, mis sõnumit nad edasi annavad, kui nad taolisi videopostitusi ja aktsioone teevad. Antud juhul ma leian, et selline aktsioon kutsub üles õlut tarbima ning õnnetuseks jõuab selline mittekommertslik reklaam läbi sotsiaalvõrgustiku ka alaealisteni. Ainult selle vahega, et nüüd reklaamivad õlle joomist nende enda vanemad tuttavad, kes selle kõige juures veel head nägu teevad. Õlle tarbimine pole patt, aga kui me propageerime seda mängulises võtmes sotsiaalmeedias, siis kas me mõtleme selle mõjule noorematele inimestele? Sama kehtib ka kõiksuguste muude aktsioonidega, mis justkui kohustavad kedagi midagi tegema. Mõtleme ka sellele, mis sõnumi me sellega laiali saadame. Mõnikümmend „laiki“ pole see, mille pärast tasuks mistahes aktsiooniga liituda. Kokkuvõttes oleme meie need, kes kujundavad ühiskondlikud hoiakud, ka alkoholi tarbimise suhtes. Kui me soovime alkoholi liigtarbimisest tingitud ühiskondlikke probleeme vähendada, siis hoidume selliste aktsioonide levitamisest.

Ikka parimat soovides!

(PS! Kui nägin esimest antud aktsiooni videot, siis viskasin samuti sellele “laigi”, kuna tegu on hea sõbraga, kelle puhul ma julgen öelda, et ta suudab alkoholi mõõdukalt tarbida. Nüüdseks olen selle laigi eemaldanud just artiklis kuvatud põhjusel.)