I päev koolis: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

Esimene päev Ijburgi (hääldatakse ’äuburg’ või kuidagi selliselt) koolis tõi välja ühe tõsiasja – kui oled ikkagi 18 aastat kokku puutunud ühe süsteemiga, on uue mõistmine ikka paganama keeruline. Pole midagi parata, Hollandi koolisüsteem on mõnevõrra erinev Eesti omast ning kui sa pead kõigepealt võõras keeles selle terminoloogiaga tutvuma ja siis teisendama selle emakeelde ning võrdlusesse tuttava süsteemiga, võtab see juhtme natuke kokku küll. Eriti siis, kui sa oled veel Ijburgi koolis, mis läheneb veel natuke omamoodi Hollandi mudelile. Harutan selle juhtme teie ees homses postituses veidi selgemalt lahti, sest selleks hetkeks olen kohtunud ka teiste Hollandi koolidega, mida siinse kooli direktor Freek Wevers mulle näidata soovib. Tänases postituses keskendun rohkem sellele, mida ma esimesel päeval nägin ja mida kuulsin.

Kõigepealt koolihoonetest ning ideest, millest lähtuvalt need on planeeritud. Esmalt mainin ära, et on olemas Ijburg College 1 ja 2. Mõlemas õpivad noored alates 12. eluaastast ning kõige vanemad noored on keskeltläbi 17-18-aastased. Mina veedan oma aja eelkõige koolis number 2. Nimelt on tegu üpris noore kooliga, mis on kümne tegutsemisaastaga kõvasti kasvanud. Esmalt ühte hoonesse mahtunud koolil valmis tänavu jaanuaris teine hoone, mis kannabki tähist „2“. Tegelikult kolis üks osa kooli esimesest majast välja juba enne tänavu jaanuarit, kuid siis tegutseti asenduspindadel. Kui Ijburg College 1 hoones on rohkem kunsti ja humanitaarsuunitlusega rühmad, siis teises hoones on loodusteadustele keskendunud noored. Hooned on omakorda jagatud mitmeks omaette kooliks, mis tähendab lihtsalt seda, et kool on jagatud osadeks, kus tegutsevad omad rühmad. See tähendab, et rühmadel on oma keskkond, mida nad kujundavad. Nt Ijburg College 2 hoones on neli kooli, kus esimeses ja teises koolis õpivad noored vanusevahemikus umbes 12-15 eluaastat ning kolmandas ja neljandas koolis vanemad õpilased. See, millal õpilane jõuab ühest koolist teise, sõltub suuresti sellest, kui kiiresti ta omandab uusi teadmisi. Sellest aga homses postituses põhjalikumalt.

Hoonete ülesehituse loogika on samasugune, mida võite näha ka piltidelt. Nimelt kasutavad mõlemad koolid avatud klassiruumide põhimõtet. See tähendab, et kogu kooliruum on omamoodi õpperuum. Ei ole olemas tühje koridore, kus veedetakse vaba aega või mida kasutatakse kappide pinnana. Iga ruutmeeter on läbi mõeldud selliselt, et selle peal oleks võimalik õppetööd läbi viia. Nii võime näha avatud ruumis laudu ja toole, kus viiakse läbi täispikkasid tunde. Ning tundub, et selline ülesehitus sobib õpilastele. Kuigi õigem oleks siin kasutada ühe õpilase vastust, mille ta andis mulle, kui soovisin kuulda tema arvamust sellise lahenduse osas: „Mulle meeldib, kuigi kui aus olla, ei olegi ma teistsuguses keskkonnas olnudki. Seega ma ei oska teistmoodi asja nähagi.“

Loomulikult on olemas ka klassikalised klassiruumid, mida tihti kasutatakse kombineeritult avatud klassiruumidega. Tunnid on selles koolis 60-80 minutit pikad ning on tavapärane, et kui tundi alustatakse klassiruumist, liiguvad õpilased iseseisva ülesande tegemise ajaks avatud ruumi, mis on nende klassi kõrval. Seal saavad õpilased otsustada, kas nad näiteks kuulavad muusikat ülesande sooritamise kõrvale vms. Kusjuures sellist häda, et keegi muusikat liiga kõvasti kuulaks, mina veel kohanud pole. Võib-olla peitub saladus selles samas avatud ruumi põhimõttes – õpilane pole surutud kindlasse ruumi kindla laua taha, vaid ta kujundab ise oma õpikeskkonna.

Eraldi ruumid on mõeldud spetsiifilisteks tegevusteks. Loomulikult on olemas kunstiklass, käsitööklass, labor jne, aga Ijburgi kooli esimeses hoones on ka näiteks õpilaste oma black-box, kus toimuvad igal nädalal näitlemise töötoad. Siinkohal ongi paslik mainida, et ühel päeval nädalas on õpilastel kohtus osa võtta mõnest töötoast (nö töötubade päev) ning siis saab õpilane ise valida, mida ta parajasti soovib teha.

Tehnilise poole pealt tasub mainida, et nutitelefonid on koolis keelatud. Kuid seevastu on igal õpilasel oma iPad, mida nad aktiivselt igas tunnis kasutavad. See aga ei tähenda, et nad pidevalt netis surfaks, kuigi teatud ülesannete puhul on see tarvilik. Enamasti kasutavad ja oma enda kooli keskkonda, kus on üleval digiõpikud, mille on kokku kirjutanud nende enda õpetjad (sic!). See tähendab, et iga õppeaine puhul on nende õpetajad kokku kirjutanud digitaalse õppematerjali koos piltide ja joonistega, mis aitab neil ülesandeid sooritada. Tundide alguses kirjeldavad õpetajad teemat ja ülesannet ning siis saavad õpilased digikeskkonnast materjali kätte ning asuvad kas individuaalselt või rühmades tööle. Mind üllataski see, kuivõrd eesmärgipäraselt õpilased neid tahvleid kasutasid. Ma ei silmanud FBs logelemist vms. Tegutseti eesmärgipäraselt, kuigi eks neid, kes vahepeal mullimängudele kaldusid, ikka leidus. Tegu on siiski noortega.

Suur pluss, mis kogu kooli iseloomustas, oli õppeainete integreerimine ja õpetajate omavaheline koostöö mingi teema õpetamisel. Näiteks on praegu selle perioodi kandvaks teemaks valitud säästev areng ning keskkonnakaitse. See tähendab, et võimalikult paljude õppeainetes käsitletakse infot, mis aitab noortel rohkem teada saada, mida õpitakse. Ühes aines, mis oli kombineeritult geograafia- ja ajalootund, uurisid õpilased seda, millised fossiilsed energiaallikad on olnud kasutusel erinevates maailma otstes ning kuidas on nende kasutamise kogused aja jooksul muutunud. Kunstitunnis tehti stop-motion animatsioone sellest, mis juhtub siis, kui me ei tegutse loodussäästlikult. Päeva lõpus tegid õpilased loodusõpetuse tunnis energiasäästmise lahendusi ehk pidid üles otsima tehnilised lahendused, mis aitaks vähendada nende igapäevast elektri- ja gaasikulu. Matemaatikaõpetaja seda teemat enda tundi ei toonud, kuna maadleb temagi samade hädadega, mis kohalikud õpetajad – liiga palju materjali, liiga vähe aega. Kui küsisin talt, kas kohalikele noortele meeldib matemaatika, oli tema vastus tabav: „Täpselt sama palju kui mujal maailmas. Ehk kes oskab, sellele meeldib ja vastupidi,“ tõdedes samal ajal, et matemaatika pole lihtne aine, mistõttu tulihingelisi austajaid liiga palju pole.

Esimesel päeval jälgisin ka erinevaid tunde ja lähenemisi, kuidas õpetajad aitasid õpilastel tunni teemale keskenduda. Eriti jäi silma õpetaja Mark, kes tundi läbivalt hoidis rahulikku kõnetooni, olles samal ajal väga sõbralik noorte vastu. Kui tunni alguses oli u 2-3 minutit kõva lärmi, siis ühel hetkel seisis Mark sirgelt klassi ette ja hakkas rahulikul toonil ja üldse mitte ähvardavalt kõnelema, mille peale u 24 noort haudvaikseks jäid ning kuulasid. Marki sõnum (mida aitas tõlkida üks tema kolleeg, kes oli antud tunnis abiõpetajaks) oli konkreetne: „Me oleme koos selles koolis ning me õpime iseenese jaoks. Minu enese käitumine mõjutab minu õppimist.“ Hiljem Markiga vesteldes tõi ta välja, et see on suhtumine, millesse nad usuvad kogu kooliperega. Ühtlasi toonitas ta, et seda mõtet ja suhtumist tuleks kujundada noortes võimalikult varakult, sest vanemas eas on raske seda sõnumit edasi anda, kui seda mõtet pole varem omaks võetud. Nagu ta ise ültes: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

This slideshow requires JavaScript.

Homses postituses räägin juba täpsemalt Hollandi koolisüsteemist ja sellest, kuidas Ijburgi kooli lähenemine sellest erineb.

Advertisements

Juhan Amsterdamis: Kus? Miks? Mis? (Ning esimene galerii)

Võimalik, et mõnedki teist panid tähele minupoolset teadet, et viibin käesoleval nädalal Viljandist eemal. Täpsemalt Amsterdamis. Käesoleva postitusega avan reisi tagamaid ning jagan oma esimesi Amsterdami muljeid. Järgnevatel päevadel annan oma reisist täiendavaid ülevaateid ning loomulikult on kõiksugused küsimused teretulnud.

Miks Juhan Amsterdamis on?

Oli üks aprillikuu hilisõhtu, kui olin lõpetanud mõningad pooleliolevad kirjatükid ning sirvisin enne magamaminekut veel Facebooki seina. Seda tehes sattus silme ette Sihtasutuse Viljandi Hariduse Arengufondi stipendiumikonkursi teade. Teates seisis, et stipendiumiga soovitakse toetada õpetajate enesetäiendamise võimalusi uuenduslikes Euroopa koolides. Täpsemalt lubati kandideerijatele, et valituks osutudes võib õpetaja minna nädalaks tema enda valitud Euroopa riigi kooli, mis paistab silma innovaatiliste lahendustega, vaatlema ja õppima uusi lahendusi, mis võiksid abiks olla nende pedagoogilises töös. Kõlab hästi, eks?

Minu kooli direktor Ülle Matsin oli natuke aega tagasi käinud Amsterdamis vaatlemas sealseid koole ning tagasi tulnud väga motiveeritult. Sellest tulenevalt küsisin endalt, et äkki peaks ise kah sealsed koolid oma pilguga üle vaatama? Praegu on mul käsil kolmas aasta õpetajana ning väike äratav pilk väliskolleegidelt võiks olla just see, mis annaks ideid ja jõudu, millega uut õppeaastat ette valmistada. Seega mõeldud ja tehtud… Tegelikult sai taotlus napilt õigeaegselt ära saadetud, sest mitmed muud tegemised tulid vahele. Natukese aja möödudes tuli teade, et olen osutunud valituks.

Konsulteerisin direktoriga ning tema soovitas mulle neid samu koole, kus ta isegi oli käinud. Kuna aga minu Hollandis viibimise aeg saab olema mõnevõrra lühem, sai valitud välja üks: Ijburg College. Lühidalt kirjeldades ongi see põhjuseks, miks ma olen praegu seda postitust siit kirjutamas.

Mis kool see Ijburg College on?

„Learning in a community, about yourself, and the world around you. That’s the mission of our high school.“ Just sellisest mõttest kantuna tegutseb see Amsterdami keskkool, mis rajati 2006. aastal. Täiendavalt kirjutavad nad oma kodulehel, et nad näevad haridust kui protsessi, mida ei saa teha üksipäini. Nad väärtustavad kogukonna rolli inimese haridusteel ning peavad oluliseks, et noored oleks ka üksteisele õpetajateks. Selle kooliga kokku puutunud inimesed on väitnud, et nende lähenemine sarnaneb mõneski mõttes Waldorfi pedagoogikaga.

Tegu on riiklikult rahastatud kooliga ning sinna saavad õppima minna kõik noored. See aga ei tähenda, et tegu oleks mingiski mõttes tavapärase Hollandi kooliga. Kui üldiselt jagunevad Hollandi õpilased koolisiseselt klassidesse nagu Eestiski, siis Ijburgi kooli keskkooliosa kahel esimesel aastal on noored segagruppides, kus iga õpilane valib ise oma enda huvialad ja ained, mida arendada. Sealjuures ei lööda neid taseme- ega valdkonnagruppideks, vaid ollakse segagruppides, kus võivad paralleelselt tegutseda selge humanitaar ja tulihingeline reaalikas.

Õppetöös kasutavad nad väidetavalt paljude kooliväliste ekspertide abi, et tuua noori reaalsele elule lähemale kui pelgalt õpikust lugemine seda teeks. Kuivõrd palju nad seda teevad, loodan ma näha käimasoleva nädala jooksul.

Oma kooli inglisekeelse tutvustuse lõpetavad nad üleskutsega: „We hope that this short introduction has given you an idea of what our school stands for, but we wouldn’t be IJburg College if we wouldn’t say: Don’t take our word for it! Come and experience our learning community for yourself! See you at IJburg College.“ Võtan väljakutse vastu ja vaatan, kas siis on nii nagu veebis kirjas!

 

Mis on minu külastuse eesmärgid?

Kandideerimisel pidin ma välja tooma, mida ma sellelt lähetuselt ootan. Järgnevalt toongi välja viis küsimust, mis on minu reisi ajal fookuses:

  • Kuidas kasvatada noortes õpitahet?
  • Kuidas parandada noorte keskendusmisvõimet?
  • Kuidas motiveerida noori rohkem argumenteerima?
  • Kuidas arendada noortes analüütilist mõtlemist?
  • Milliseid meetodeid ning rakendusi võiksin lisada oma personaalsesse pedagoogi „tööriistakasti“?

Ma ei hakka neid küsimusi hetkel pikemalt lahti kirjutama, kuna kajastan oma reisi järgmisi päevi just nendest küsimustest lähtuvalt.

Mida ma tegin esimesel Amsterdami päeval?

Oma esimesel lähetuse päeval ma paradoksaalsel kombel kooli ei külastanudki. Nimelt on teine nelipüha siinsel rahval nõnda püha päev, et koolis sellel ajal higipulli taga ei aeta. Nii leppisingi siinse kooli esindaja Freek Weversiga kokku, et kohtume teisipäeval ning sisustan päeva nii palju kui võimalik Amsterdami muuseumites, mida on siin rohkesti. Õigemini nii palju, et esimesel päeval jõudsin pelgalt kahte külastada: Amsterdami vana raekoda ning Rijksmuseumi (Amsterdami suurim kunstimuuseum).

Esimesel päeval tutvusin ka siinse transpordivõrguga, sest hotellist koolini minek võtab oma 30 minutit ühistranspordiga seiklemist. Nii jõudsingi esimese väikse vale ümberistumise läbi teha, mis tähendas õnneks vaid lühikest tervislikku lisajalutuskäiku. Ilmselt ma enam selles peatuses valearvestust ei tee. Mis aga valearvestuse positiivne külg? Ma sain Amsterdami tänavatega rohkem tutvuda! Jalgratastest uputavad tänavad, viltuste majadega vanalinn, vana kaubanduslinna hõng – see kõik on nõnda äge.

Muide, kas teadsite, et veel 17. sajandi keskel peeti Amsterdami raekojaväljakut maailma keskpunktiks? Või et samas toas, kus elas Louis Bonaparte – Napoleoni venna, Hollandi valitseja – abikaasa Hortensia, kuulutati välja ka Rembrandti pankrot? Kõike seda ja palju muudki võib päevakesega Amsterdami vanalinnas avastada. Loomulikult on võimalik seda teha ingliskeelsete audiogiidide ja muude digitaalsete abimeeste abil. Ons ju Holland üks neist riikidest, mis Eestile jõudsasti e-riigi lahendustes järele tuleb kui mitte mööda ei lähe!

This slideshow requires JavaScript.

Käesoleva nädala jooksul teen teile igapäevaselt ülevaateid sellest, mida ma olen siin õppinud ning mille poolest targemaks saanud. Kui tekib küsimusi, siis kirjutage kas siinsete postituste alla kommentaarid või saatke e-mail juhan.salumae@gmail.com

 

Keegi ei vaja nisusaia

PS! Loetavat teksti võib käsitleda ka kui autori meeldetuletust iseendale. 

Lõppemas on 2016. aasta oktoober. Elon Musk plaanib vallutada Marssi, geopoliitilisel tasandil räägitakse üha murelikumalt teisest külmast sõjast, Eesti poliitikas juletakse spekuleerida uue valitsuse teemadel ning riigireformi vaimus lähenetakse 2017. aasta kohalikele valimistele… ja küsimus kui tihti tasuks seksida on endiselt piisavalt aktuaalne küsimus, et The Telegraph seda Süüria uudiste kõrval kajastada soovib. Vaatamata viimati mainitud küsimuse köitvusele jätaksin ma selle hetkel sinnapaika ning keskendun Viljandi teemadele. Kui see ikkagi ei tundu piisavalt atraktiivne teema, siis klikkige mõnele eelpool mainitud teemale.

Möödunud nädalal täitus 3 aastat viimastest kohalikest valimistest ning selle perioodi jooksul olen saanud Viljandi linnavolinikuna osaleda protsessides, mis rohkemal või vähemal määral on kujundanud linna igapäevast elu ning tulevikku. Kord otsuste toetajana, teinekord oponendina, kuid siiski osaline. Seega kui miski Viljandi juhtimise puhul meeldib või vastupidi silma riivab, siis grammike minust on alati vastutav.

Ma pean Viljandit toredaks kui mitte lausa ägedaks linnaks ning see tunne mind pärast Tartus veedetud kolme aastat siia tagasi tõigi. Või oli see ütlus Think globally, act locally mis sundis mind juba ülikooli ajal otsima võimalikult palju väljundeid sünnilinnas tegutsemiseks? No eks ta üks kahest kui mitte mõlemat oli. Igatahes siin ma nüüd olen oma 25 eluaasta, kolme linnavolikogu hooaja ning kahe õpetajaks oldud õppeaastaga.

Olles saanud 20. oktoobril näoraamatust meeldetuletuse, et valimistulemusi kajastanud postitusest on möödas juba 3 aastat, jäin tagasi mõtlema sellele ajale. Kokkuvõttes on ju olnud põnevad ajad, sest kolme aasta sisse on mahtunud koalitsiooniläbirääkimised, linnavalitsuse koosseisu kuulumine, koalitsiooni lagunemine ning 1,5 aastat opositsiooni juhtimist. Kuid see oli alles päev pärast Facebook’i meeldetuletust kui ma jõudsin Noorte Metsaülikooli kohvipausi ajal ühte võileiba – valge saia, kurgi, tomati ja juustuga – süües kaunis kummalise mõtteni, mis tundub olevat antud kontekstis omajagu tabav. Minu järeldus oli, et Viljandi ei tohi muutuda nisusaiaks! Kõlab kaunis kummaliselt, eks ole? Selguse mõttes ma selgitaksin natuke selle paralleeli tagamaid.

Nisusai on tore toiduaine. Lastes selle rösteri vahelt läbi saame hommikulauale mõnusa kuldpruuni olluse, millele peale määrida kas Nussat, võid, määrdejuustu vms. Lisades veel tomatit, kurki, sinki, lehtsalatit loome kosutava ampsu, mida meist paljudele meeldib turgutava joogi kõrvale haugata. Kuid kuitahes palju toredaid (ja tervislikke) asju me sellele peale ei kuhjaks, jääb põhjaks ikkagi nisusai, mis tegelikult meile midagi peale puhituste ja petlikku täiskõhutunde ei anna.

Sellest lähtuvalt ma loodan, et Viljandi ei muutu nisusaiaks. See tähendab, et ma ei taha näha Viljandit paigana, mis pealtnäha TUNDUB tore ja hubane linnake elamiseks, kuid kus tegelikult ei pakuta eneseteostusvõimalusi ja ruumi arenguks. Kus arengutunde saamiseks luuakse siin-seal mõni kuju, plats või muu objekt, kuid mis pakuvad silmailu ja meelehead vaid hetkedeks, võttes samal ajal enda alla arvestatava osa olemasolevatest kui ka tulevikku suunatud ressurssidest. Kui linn on nisusai, siis jätab see justkui linna tunde, ilma et seal põhimõtteliselt midagi muutuks. Sellega seoses tuleb meelde legendaarne lause ühest Eesti kultusfilmist: „Tegelikult ei olegi see päris saar, vaid rohkem nagu poolsaare moodi saar!“

Ma leian, et kui tahta Viljandi olemasolu ja mõtet Eestis õigustada muuga kui sellega, et suvel on siin paar toredat festivali, peame julgema öelda poolikutele ja niisama ilusatele asjadele „ei“. Olgu näidetena toodud gümnaasiumireform, kus suured muudatused tegi keskhariduse osas riik, samal ajal kui linn lahutas lihtsalt kolme kooli küljest gümnaasiumiklassid ja luges põhikoolide loomise protsessi lõppenuks; linnastaadion, mille juurest on tänaseni puudu tugirajatised, mistõttu ei tooda noorte vanuserühmade kergejõustiku meistrivõistlusi ega laagreid maakonna keskusesse; Sakala Keskus, mille ruumid paljude kohalike kultuurikollektiivide vajadusi pole suutnud rahuldada jne. Näiliselt on areng toimunud, kuid nendega on seatud tihtipeale piirid potentsiaalsele arengule.

Selliste poolikute ideede taasloomise asemel (mida minu hinnangul plaanitav veekeskus tänase kirjelduse järgi tõotab olla) tuleks esmalt poolikud projektid lõpuni viia ning anda roheline tuli ideedele ning inimestele, mida/keda mujal (veel) pole. Kõlab pateetiliselt, aga just selline peaks olema minu hinnangul meie rõhuasetus. Kui küsida, mis on muutnud Viljandi täna selleks linnaks, mis hoiab mind siin, siis need ongi vinged kodanikualgatused ja ideed, mis on siin elanike endi poolt sündinud. Näiteks “BASH”, “Tule Õue!”, “BÄM”, “Teeme Keemiat”, “VLND”, “WIMKA” jne. Selle asemel et elada minevikus ja aastast aastasse muutumatult rahastada nö vanu olijaid (pean silmas sisuliselt muutumatus mahus rahastatavaid MTÜ-sid), peaksime aktiivsemalt vaatama ringi uute tulijate seas ning toetama jõulisemalt uusi ideid.

Olles iseenda ja teiste suhtes aus, ei saa ma öelda, et tänane linnavalitsus üldse kodanikualgatusi või linlaste ideid ei toetaks. Toetavad ikka. Aga minu hinnangul pooljuhuslikult ning mitmetel kordadel on kodanike vajadusi justkui poolikult arvestatud. On tehtud lihtsustatud järeldused, et on vaja staadionit, jääväljakut, kultuurikeskust, ujulat jne, treppi, jättes sisu tahaplaanile. Nii jõuamegi punktideni, kus meil tõesti need erinevad objektid ongi olemas või valmimas, kuid mis tegelikult seavad arengule piirid kiiremini kui oleks soovinud. Soove täideti, aga nagu ei täidetud kah.

Kui tahame, et Viljandi poleks tulevikus nisusai, peame viima lõpuni juba alustatud asjad, olgu nendeks siis näiteks linnastaadioni ja järve ringi taristu arendamine või üldhariduskoolide reform jms “poolikud” nähtused. Mõnes mõttes võib ju veekeskustki pidada vana asja realiseerimiseks, kuid täna laual oleva äriplaani järgi tundub seegi poolik lahendus olevat. Uute lisandite peale ladumine võib jätta mulje, et linn areneb, kuid kas me saame öelda, et see päriselt midagi muudab?

Selle volikogu koosseisu viimane aasta on alanud ning nüüd on meil võimalik otsustada enne aktiivset valimiskampaaniat, kas me tahame potentsiaalset nisusaia veel poolikute nähtustega kaunistada või viia mõni asi sellisele kujule, nagu me tegelikult vajame. Võttes kaks poolikut asja ei saa me mitte ühte tervikut, vaid kahest võimalikust asjast ühe.

2015 – defineerides ja vahutades

Sattusin just hiljuti vaatama ühte Kanal 2 saadet, kus võeti kokku lõppevat aastat. Saate tegijad olid otsustanud seada järjestusse erinevad sündmused, mis meie ümber aset leidsid. Alustasin selle vaatamist kusagilt poole pealt, mistõttu ei suutnudki ma välja nuputada, mille järgi need sündmused tabelisse seati. Igatahes oli Pariisi terrorirünnak seatud 20. kohale, samal ajal kui ühe tubli eestlase pulmapildid, mida isegi Ashton Kutcher jagas oma näoraamatus, seisid 16. tabelireal. No mine võta nüüd kinni, mis see tähtsam või suurem sündmus oli.

Selle aastakokkuvõtte lugejad sellist tabelit ei näe. Ma ei hakka üles loetlema ei maailma, Eesti ega isegi iseenda aasta olulisemaid sündmusi. Raske on reastada midagi, mille väärtus ning olulisus selgub alles ajapikku. Pigem jagaksin lugejaga ühte mõtet, mille poolest 2015 mulle meelde jääb. Seda mõtet sobib ilmestama paavst Franciscuse 2013. aasta mõtteavaldus ajalehele la Republicca, mis kõlab järgnevalt:

Each of us has a vision of good and of evil. We have to encourage people to move towards what they think is good… Everyone has his own idea of good and evil and must choose to follow the good and fight evil as he conceives them. That would be enough to make the world a better place.

-Paavst Franciscus ajalehele la Repubblica, 2013

Just see paar aastat vana paavsti vastus tundub olevat paslik kokku võtma aastat, mille märksõnadeks on minu hinnangul närvilisus, vastandumine ja ebakindlus. Seda kõike tajusin ma nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil, kuid ka igapäevaselt enda ümber. Paavsti mõtteavalduse tuumaks on kolm elementi: headus, kurjus, inimeste võime midagi defineerida. Selle tsitaadi keskne mõte – leida see hea, mille eest seista, ning see kuri, mille vastu olla – ei kõla lugeja jaoks ilmselt kuigi originaalselt, sest sellist lihtsustatud maailma lahtimõtestamist oleme ilmselt kuulnud varemgi. Kas just sellises sõnastuses, kuid mõte hea ja kurja vastandumisest on eksisteerinud aegade algusest. Küsimus ongi selles, mida keegi headuse ja kurjusena mõistab.

2015. aastal oli tajuda, kuidas ühiskonda meie ümber püüti jõuliselt suruda mustvalgetesse raamidesse, kus pole küsimust, kes on hea ja kes paha. Erinevad osapooled tulid välja avaldustega, kus ristiti keegi populistiks, aferistiks, lihtsalt lolliks, murjaniks, tolerastiks jne. Aasta alguses kohtas seda selgelt Riigikogu valimistel, kus toodi taas välja vana hea Venemaa kaart ning kus peamised süüdistused teineteise suunas keerlesid venemeelsuse ja isamaa mahamüümise ümber. Keda milles süüdistati, mäletab vast igaüks ise.

Veel enne Riigikogu valimisi leidis aset Charlie Hebdo toimetuse rünnak, millest haarasid kiiresti kinni radikaalsemad parempoolsed jõud, kes seadsid paika loosungid „Ütleme „EI“ moslemitele! Ütleme „EI“ kasvavale Euroopa kultuuri solkimisele!“. Vastukaaluna tuldi välja seisukohtadega, mis leidsid, et ühe radikaalide korraldatud kuriteo valguses ei saa seada küsimärgi alla multikultuurse Euroopa võimalikkust. Eskaleerunud pagulaskriis ja Pariisi terrorirünnakud ei võimaldanudki teemal maha jahtuda, vaid see võimendus tänaseni ühiskonda lõhestavaks tüliks, mille puhul on raske kasutada sõna diskussioon. 

Näiteid sildistamisest võib tuua teisigi. Kreeka võlakriisi puhul ägenes nägemus laiskadest kreeklastest; Venemaa kergejõustiklaste massiline dopingu tarvitamine kinnitas uskumust, et puhast tippsporti pole olemas (vähemalt Venemaal); Mart Seimi hõbe ning Kelly Sildaru Dew Touri etapi võit omakorda, kui sitked ja isemoodi kiiksuga need eestlased ikkagi on. Lühidalt – sildistamist oli omajagu. Mis aga oli mõnevõrra erinev võrreldes varasemate aastatega, oli suure hulga rahva osalemine selles näpuga näitamise virr-varris ning seeläbi lõhestumine väga selgelt vastanduvateks leerideks. Tõsi, ka 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus põhjustas teatud määral sama nähtust, kuid see hoogustus tänavu ning sellele lisandus juurde pagulaskriisiga seonduv. Inimesed, kes olid seni saanud omavahel probleemideta vestelda, avastasid teineteises midagi, mis neile ei meeldinud ning vastupidi.

Seda aga ei saa pidada tingimata halvaks. Meie nägemus ümbritsevatest inimestest avardus olulisel määral. Ilmselt olid meil kõigil mingid aimdused selles osas, mida keegi meie ümber võib arvata samasooliste kooselust või võõraste kultuuride sisserändest Eestisse, kuid kuna need polnud senimaani teemaks, siis polnud põhjust oma pead sellega liialt vaevata. Seega oli 2015. omamoodi kardinate langemise aasta, kus me saime näha erinevate inimeste tegelikku palet.

Tulles tagasi Paavsti tsitaadi juurde, võime sellegi põhjal mõista, et kui inimesed ajavad oma asja ausalt ehk räägivad ja tegutsevad vastavalt sellele, kuidas nad maailma tajuvad, on see oluline samm edasi parema ühiskonna loomiseks. Miks? Sest siis on meil võimalik tegutseda vastavalt sellele, mis meie ümber tegelikult on. Ei ole aimdusi ega eeldusi, mis hägustavad meie reaalsustaju ning mis panevad meid käituma mõnikord lausa ebaratsionaalselt. Egas muidu ei ole olemas ütlust „Assumption is mother of all fuckups!“.

Ometi pakkus möödunud aasta korduvalt momente, kus ma jäin arutlema, kas need inimesed tegelikult kah mõtlevad nii nagu nad avalikkuses räägivad. Möödunud aastal tulid areenile mitmed ühiskondlikult suurt mõju omavad liikumised ja poliitilised jõud, mis väga selgelt hakkasid maailma meie ümber “paika panema”. Sildistamise osas paistsid silma Kristiina Ojuland, EKRE, juba möödunud aastal palju kõlapinda leidnud SAPTK, aga loomulikult ka juba pikaajaliselt maastikul olnud poliitilised jõud. Nende mõtteavaldused seadsid selge jooned normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele. Näiteks mida me saame lugeda normaalseks perekonnaks; mis on Eesti kultuurile omane; kes omab õigust meie riigis otsuseid teha jne.

Selliseid jooni tõmmates jäi paratamatult õhku küsimus, kas nende loosungite taga reaalne veendumus eksisteerib? Eriti tugevalt kerkis see esile Savisaare tagasivalimisel Keskerakonna esimeheks, kus Savisaare poolehoidjad kui ühest suust raiusid, et vana hea Edgar on sama elujõuline ning võimekas kui ta oli taasiseseisvumise aegadel. Vaid loetud hetked hiljem olid aga need samad näod kaamerate ees, et selgitada, mida erakonna esimees tegelikult oma kõnega öelda tahtis. Kas lugeja mäletab, et Edgar Savisaar oleks vajanud selliseid „tõlke“ 10-15 aastat tagasi?

Vassimist ja vahutamist võis kohata ka Tallinna Sadama ja Keskerakonna korruptsiooni juhtumite ümber. Liites võrrandisse vaat et iga-aastase kuluhüvitiste saaga, Estonian Air’i  pankroti ning eraldi rahvusspordiks kujunenud OÜ-tamise, saame üpris mahuka loetelu juhtumitest, kus asjadest ei räägita nii, nagu need on, ning kuidas mõnigi kord kiputakse tegutsema vastuolus sellega, mida usutakse olevat õige.  

Paavsti arvamus sellest, kuidas maailm oleks parem paik kui me tegutseksime lihtsalt vastavalt oma sisemisele veendumusele, on ilmselt paljudele loogiline ja lihtsasti mõistetav. Ometi pakub maailm meie ümber üha enam neid momente, kus selle ütluse sisu ei tundugi enam nii tuttav ega arusaadav. Loomulikult on võimalik, et olles noor inimene, olen ma alles õppimas tundma suure maailma karmi reaalsust. Sellest hoolimata ei pea see tähendama, et asjad peaksidki nii jääma.

2016. aastast ootan ma seda, et inimesed hakkaksid rääkima avatumalt ning ausamalt sellest, millises olukorras nad ise ning ühiskond nende ümber on. Peites end lohutuste taha nagu oleks praegu kõik väga hästi, lihtsalt peame tegema seniseid asju oluliselt paremini, ei vii meid mitte kuhugi. Kui midagi on vaja muuta, siis peab olema selleks valmis ning vajadusel ka tuhka enda pähe raputama. Inimesed pole eksimatud, küll aga suudame oma eksimusi heastada. Kui mitte üksi, siis kollektiivina vähemasti. Seega jään mina klišeelikult ootama, et järgmine aasta saab olema aasta, kus me julgeme üksteisega rääkida asjadest nii nagu nad on.

Ilusat aastalõppu!

Arendame, aga kõigi huvides

(Artikkel on ajendatud Kalvi Märtini 7. oktoobri Sakalas ilmunud arvamusloost «Uusarendused on kogu Viljandi huvides». Artikkel ilmus digitaalselt 11. oktoobri Sakalas.)
“Lähtume juhtimisel avatud ja kaasava valitsemise põhimõtetest, otsuste langetamisel seame kriteeriumideks otstarbekuse ja kogukonna huvide MAKSIMAALSE arvestamise.”

Just selline lause seisab Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna allkirjastatud Viljandi koalitsioonileppes. Kui ma seda tänavu aprilli lõpul võimuliidu koostöödokumendist lugesin, suhtusin sellesse suure skepsisega. Oli enam kui kahtlane, et liit, mis kaheksa-aastase koostegutsemise ajal eksponeeris arrogantsust ja ükskõiksust elanike tahte suhtes, suudaks teha oma valitsemisstiilis 180-kraadise pöörde. Vaadates viimase aja arenguid, tekib tunne, et kahtlustel oli alust.

1. oktoobri Sakalas kirjutati sellest, kuidas maavalitsus ei andnud heakskiitu linnavalitsuse ettevalmistatud detailplaneeringule, mille kohaselt peaks Paalalinna niinimetatud Näituse platsile rajatama kolm ridamaja. Maavalitsuse otsusel on selge alus. See on kohalike elanike vastuseis arendaja plaanile rajada esialgu kokkulepitud kolme eramaja ja ühe ridaelamu asemele kolm kahekorruselist ridaelamut.

Pannes ennast selle piirkonna elanike positsiooni, on ligi 80 linnakodaniku vastuseis mõistetav. Seega ei tee maavalitsus muud, kui kaitseb elanike huve.

Käesoleva loo kirjutamise ajendiks ei ole aga see vastasseis. Eriarvamusi tuleb ikka ette ja mõne targa mehe hinnangul kasvavadki just neist parimad lahendused. Mulle jäi negatiivselt silma linnavalitsuse suhtumine elanike tahtesse ja maavalitsuse otsusesse.

1. oktoobri artiklis lausub abilinnapea Kalvi Märtin taevast appi kutsudes, et üks maaomanik võibki oma krundi planeeringut muuta täpselt nii, nagu talle pähe tuleb. Samuti edastab ta sõnumi, et linnavalitsus ei kavatse planeeringus muuta midagi põhimõttelist.

7. oktoobri Sakalas püüab abilinnapea selgitada, miks arendus on hea. Ent selleski loos ei kajastu, et kohalike elanikega oleks vahepeal mingil määral vesteldud või kompromissi otsitud. Kui kompromissidest rääkida, siis tõenäoliselt on need sündinud esmaspäeviti linnavalitsuse istungitel linnavalitsuse liikmete endi vahel.

Ärge saage valesti aru: uusarenduste vastu pole ilmselt kellelgi midagi. Need muudavad tõesti nii mõnegi rajooni elavamaks ja ilusamaks, täpselt nii, nagu abilinnapea sõnab. Kuid mis tahes uusarenduse puhul on elementaarne küsida kooskõlastust inimestelt, kes on sinna oma krundid soetanud mingitel kindlatel eesmärkidel ja põhjustel, olgu selleks näiteks vaade, vaikus, looduslähedus või potentsiaal, et kinnisvara väärtus kasvab.

Kui seda ei tehta, võidakse kohalikelt ära võtta miski, mis on muutnud nende elupaiga just selliseks, nagu neile meeldib. Üks elanike soovidega maksimaalselt (!) arvestav linnavalitsus võtaks kuulda seda kriitikat, mida nood on teinud.

Kogu loo juures on kõige nukram, et praegune linnavalitsus on lubanud ametis püsida veel kaks aastat. Kas see tähendab, et näoga ettevõtja poole seismine, mida on lubatud ülalmainitud koalitsioonileppes, saabki meie linnas domineerivaks? Tundub küll nii minevat. Aga mine sa tea: on ju küsitav seegi, et seni üpris närviliselt tegutsenud võimuliit lõpuni püsib.

Kokkuvõttes soovitan linnal silmad lahti hoida ja mõelda sellele, kas uusarendusi oleks võimalik saada ka järveäärsesse piirkonda. Kuulduste järgi asub seal vähemalt üks suure ja musta majaga kinnistu, mille arendamist või vähemasti võsast puhastamist kogu piirkonna elanikud pikisilmi ootavad.

Ühiskond on iseenda suurim vaenlane?

„Persse,“ mõtles Daniel hommikul telerit avades. Esimene uudis, mis „Tereviisioonist“ vastu vaatas, oli Vao pagulaskeskuse põleng. Olles uudisloo lõpuni kuulanud, otsustas Ta kohe – täna Facebook’i ei lähe. Lihtsalt ei lähe! „Ei viitsi mina seda sitaloopimist sealt lugeda! Pigem säästan närve ja lähen rahus loengutesse,“ mõtles ta endamisi.

Aga mida muud olekski ta soovinud tahta? Alates suve algusest, mil tuli esimene uudis pagulaskvootidest, oli Facebook muutunud tema jaoks pidevaks frustratsiooni tekitajaks. See, et paljud tuttavad ei taha Paides või Viljandis või mujal „ürgsel Eestimaal“ mustasid mehi näha, oli ammu teada, nagu seegi, et nende jaoks mistahes tõmmuma nahaga inimesed olidki defineeritavad sõnaga „neeger“. Et tema tutvusringkonnas on isikuid, kellel on raskusi mõista, et globaalsed probleemid ei lõppe Eesti piiri ääres, oli samuti selge. Küll aga ei saanud ta aru, kuidas sattusid tema tutvusringkonda isikud, kes külastavad igapäevaselt portaali „Uued uudised“ või „Märgatud pagulast“ aktivistid? Inimesed, kellega tema väärtused totaalselt põrkusid.

„Mida helli nagu.. ,“ oli tema reaktsioon, kui gümnaaegne klassivend, kellega sai koos pidudel käidud, pani üles kommentaari koos pildiga, millel seisab üks hillbilly, juures tekst: „I Love black people. I Think Everyone should have one!“ Sealjuures oli ta pildi juurde kirjutanud kommentaari, millel leidis, et „neegrite (ei teagi nüüd, keda ta selle termini all silmas pidas) sisseränne on vaid ühel eesmärgil vastuvõetav!“.

Paraku polnud see ainus seesugune postitus, mis Danieli fiidi sattus. Näiteks leidis tema esimene klassijuhataja oma seinal, et „Eesti pole Euroopa prügikast!“ ning endine naaber soovitas “multikulti” riikidel hulpida oma enda tekitatud pasas koos “tõrvaga”. Neid seisukohti muudkui tuli ja tuli. Poistelt ja tüdrukutelt, vanadelt ja noortelt. You name it!

Kuid Daniel oli leppinud sellega, et inimesed on erinevad. „Issanda loomaaed ongi kirju. Tühja sa oma närve selle pärast vaevad,“ oli vanaisa õpetanud. Eks seal oli omajagu tõtt. Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda ja ega seda ei tahaks kah. Selles vaimus otsustas Daniel leppida olukorraga ning jätta sellised postitused tähelepanuta. Tema arvab ühte moodi, osad tuttavad jälle teisipidi. „Mingi hetk see jama ju lõppeb,“ julgustas ta end. „Kaua see ühiskond ikka tigetseb?“

Samal põhjusel otsustaski Daniel oma „näoraamatut“ mitte avada. Kuid siiski-siiski. Ta hakkas kahtlema, kas selleks on põhjust? „Antud hetkel on ikkagi tegu ju süütamisega! Iga kaine inimene peaks mõistma, et selline käitumine on lollus! Isegi kõige vanamoelisem inimene minu sõbralistis peaks mõistma, et nii enam ei lähe,“ leidis Daniel endamisi arutades. Ka presidendi arvamus julgustas teda selles suunas mõtlema nagu ka teiste poliitikute ja ühiskonnategelaste seisukohad. Daniel otsustas oma Facebook’i avada, sest ta uskus, et 896 listis oleva sõbra seas ei saa enam olla palju neid, kes peaksid toimunut kuidagi normaalseks või põhjendatuks.

Ta logis sisse. Kõigepealt Postimehe postitused, siis paar kursakaaslast, Ilvese seisukoht, erakondade esimehed. Juba hakkas tunduma, et polegi nii hull kui võis oodata.  Kuid siis hakkasid voogu sattuma need „sõbrad“, kelle puhul oli Daniel lootnud teatud muutust. „No mida perset,“ oli Danieli vahetu emotsioon. Vana klassijuhataja postitus: „Kas me tahame, et meie kodukohas hakkavad samasugused koletud teod toimuma? Ei pagulastele!” „Veits jäi puudu 😀 ,” kirjutas vana klassivend. „Raudselt panid nõgid ise põlema,“ kommenteeris keegi Rauntz. Kirss tordil oli tädimehe postitus, milles pakuti välja teooria, et Rõivase valitsus korraldas selle põlengu, et Tallinna Sadama juhtumilt tähelepanu ära juhtida. Ning parafraseerides kohvireklaami, siis sõimu jätkus kauemaks.

Daniel istus ja vangutas pead: „Ongi sitt ventikasse lennanud!“ Ning siinjuures ei pidanud ta silmas seda, et keegi oli pagulaste poolt või vastu. Daniel pidas silmas seda tohutut emotsioonide tulva oma seinal, millest enamus postitusi oli ilmselt läbimõtlemata (nii ta vähemalt lootis). Viha, ahastus, kahjurõõm, kurbus, üllatus, masendus. Loomulikult ei häirinud teda niivõrd mõttekaaslaste emotsioonid, sest mingil määral kattusid need tema enda omadega. Kuid kogu segaduse juures mõjusid needki omajagu raskelt.

Ta sulges Facebook’i ja mõistis, et ainus võimalus sellest absurdsusest pääseda on teha parandusi oma fesari „sõpralistis“. Klõps siia, klõps sinna. Klõps siia, klõps sinna. Ning nõnda mitu korda. Kohe väga mitu korda. Daniel jäi mõtlema, kas seda ikka peaks tegema. Kas mingid sotsiaalmeedia postitused peaks tähendama sidemete katkestamist? Kuid samas, mida oli tal nendega rääkida, kui nad pidasid end rohkem inimeseks, kui seda on „neegrid“, kellega Daniel tundis end samal pulgal olevana?

Voodisse heites tuli Danielile meelde ütlus: „Inimene on iseenda suurim vaenlane.”  „Huvitav, kas see kehtib ka ühiskondade kohta,“ küsis Daniel ja jäi magama.

Demokraatia – vana tuttav, kes on ometi nii võõras

Aeg-ajalt uurivad vanemad tuttavalt minult, mida tänapäeval ühiskonnaõpetuse tunnis õpetatakse. Küsimus on ajendatud omaaegse kodanikuõpetuse aegadest. See oli pigem kuuleka nõukogude inimese kasvatamise tund, kus anti edasi nimekate seltsimeeste õpetussõnu, milles kahtlemine oli enam kui taunitav. Meie kõigi rõõmuks on ajad ja nõnda ka ühiskonnaõpetuse tundide mõte muutunud.

Demokraatlikus ühiskonnas ei ole absoluutset tõde või niinimetatud tõe monopoli, ehkki mõni poliitiline jõud näikse uskuvat, et temal see on. Sellest lähtuvalt võib lihtsustades öelda, et ühiskonnaõpetuse tundide eesmärk on tekitada noortes uudishimu ning tahet ühiskondlikel arengutel silma peal hoida ja aktuaalsetel teemadel arutleda.

Ühtlasi tutvustatakse neile demokraatliku ühiskonnavõimalusi, seega ka Eesti riigi alusväärtusi, ning kuidas üksikisik saab Eestis ja Euroopas sündivat mõjutada. Üha vähem keskendub ühiskonnaõpetus kuivadele faktidele. Selle asemel püütakse motiveerida noori diskuteerima teemadel, mis meid kõiki mõjutavad.

Ühiskonnaõpetuse eesmärkide koosmõjul peaksid noored omandama võime aina muutuvas keskkonnas kohaneda ning saada hakkama kogukonnas, kus valitseb arvamuste paljusus. Ühtlasi antakse neile teadmisi, mida saab kasutada nii isiklikuks toimetulekuks kui riigi heaolu kaitseks. Üldine lootus on, et sel moel kanduvad edasi väärtused, mida Eesti kodanik võiks pärandada oma lastele põlvest põlve, et säilitada demokraatlik ja suveräänne Eesti Vabariik.

Seni pole ma kohanud kedagi, kellele selline ühiskonnaõpetuse rõhuasetus vastukarva oleks. Pigem vastupidi: üha enam inimesi, kaasa arvatud need, kes poliitikas leiba teenivad, kiidavad sellise lähenemise heaks, sest nõnda on võimalik peale kasvatada eneseteadlikku põlvkonda. Ent kui me vaatame praegust poliit­areeni, tundub, et praktikas eelistatakse midagi muud.

Jälgides pagulaskriisi ümber sündivat, kohtame nii mõndagi sellist, mis pole demokraatiale omane. Demokraatlikus ühiskonnas valitseb küll sõna- ja mõttevabadus, kuid sellega käib kaasas vastutus sõnade mõju eest ning kohustus austada teiste kodanike samaväärset õigust. Nii mõnedki poliitilised jõud on aga võtnud nõuks hakata pakkuma juba mainitud absoluutset tõde ehk infot, mis on õigem teiste inimeste arusaamadest. Sealjuures nimetatakse teisitimõtlejaid reeturiteks, vabamüürlasteks, islamistideks või vastupidi rassistideks, radikaalideks, sõgedikeks…

Näiteks pagulaste sisserände vastane Kristiina Ojuland on alustanud nii-öelda Eesti riigi reeturite nimekirja koostamist. Parempopulistlike seisukohtade levitamiseks ja ametis oleva valitsuse kritiseerimiseks on loodud portaal uued­uudised.ee. Inimesi, kes ei poolda pagulaste sissetoomist Eestisse, nimetatakse pikemalt mõtlemata rassistideks. Lühidalt: kui üldiselt nähakse demokraatia võluna arvamuste paljusust, mis peaks aitama leida probleemidele parimat lahendust, siis praegu jaguneb ühiskond laias laastus kahte leeri, kes ei suuda või ei taha omavahel kompromissi leida.

Ühtlasi püütakse avalikku meediaruumi mõjutada (uute) meediumitega, mis suunaksid inimesi mõtlema mingit kindlat moodi. Kõige kurvem on, et aina enam leidub neid, kes mitte ainult ei ole valmis kompromissi leidma, vaid kes soovivad teisitimõtlejad panna küll mingitesse nimekirjadesse, küll plakatitele, kus neid nimetatakse reeturiteks ja Eesti riigi vaenlasteks, kui mitte millekski hullemaks. Seega taotleb üks osa kodanikke ühiskondlikku hukkamõistu kõigi nende suhtes, kes on julenud avalikult oma mõtteid välja öelda. Niipalju kui mina lugenud ja kuulnud olen, ei haaku see kuidagi demokraatiaga.

Koolis õpetatakse ikka, et just inimese teadmised, oskused, teotahe ja tibake õnne on need, mis aitavad jõuda soovitud tulemusteni. Ka demokraatlik mõtteviis toetab niisugust arusaama. See on põhjus, miks osa noori on võtnud nõuks õppida alati maksimumi peale. Ometi tundub, et alati ei tasu see vaev end ära, sest reaalsuses võivad määravaks saada hoopis teised aspektid.

Sel suvel on palju küsimusi tekitanud kahe mittepoliitilise ametikoha täitmine. Need on Tallinna tehnikaülikooli rektori ja võrdõigusvoliniku ametikoht. Juriidiliselt on mõlemad konkursid leidnud korrektse lahendi. Samas varjutab mõlemat kahtlus, kas määravaks sai inimeste kompetents või pigem nende erakondlik kuuluvus.

Tunnustest, mis muutsid nende konkursside tulemused kahtlaseks, on Eesti meedias kirjutatud enam kui küll ning nendesse ma enam ei süüviks. Oluline on aga sõnum, mis neist kahest juhtumist noortele jääb. Kokkuvõte neist kahest olukorrast on: meritokraatlik arusaam riigi juhtimisest ei kehti ning meie riigi tulevik sõltubki pelgalt nendest inimestest, kes on võtnud nõuks õigesse parteisse astuda.

Eelpool kirjutatu kõlab ju õigupoolest tuttavalt. Tundub, et poliitika on alati nõnda toiminud. Ent kui see kõik nii on, siis miks me sisimas teisiti mõtlema?

Kool on institutsioon, mille kaudu soovime luua paremat tulevikku. Ilmselt on just seepärast ühiskonnaõpetus praegu sellise eesmärgiga, nagu ma eespool kirjeldasin. Kuid pelgalt koolile lootes ei too me kirjeldatud probleemidele lahendust. Soov demokraatiat edendada peab olema ühiskonnas tervikuna, aga eriti neil, kellele on usaldatud poliitiline võim. Kui me soovime elada demokraatlikus ühiskonnas, peame leidma ka praktikas tahte demokraatlikult elada.

Seega soovitan ma kõigil, sealjuures iseendal peeglisse vaadata ja küsida: kas ma tean, mida tähendab demokraatia? Vahest tasub tunnistada, et teadmistes on puudujääke? Võib-olla polegi demokraatia meile nõnda tuttav, nagu me arvame?

(Artikkel ilmus 5. augustil ajalehes “Sakala”)