Jüri ja küla aed

IMG_20180421_152752142

Kord mitte väga kaugel maal ja mitte väga ammusel ajal oli selline külaselts nagu Maarjamaa. Maarjamaa külaselts oli väike, aga see-eest töökas. Seltsi tegevust juhtisid viis talu ning nende hooldada oli külaseltsi aed. Aia uhkuseks oli suvenurgake oma kaunite viljapuude, marjapõõsaste, mitut karva lillepuhmaste ning suveköögiga, kus ühiselt lauldi ja vaaritati. Mitmed suuremadki külaseltsid vaatasid ja kadestasid maarjamaalasi ja nende aeda.

Küla aednikuks oli Jüri. Kolm aastat tagasi usaldati Jürile esimest korda aedniku roll. Senine aednik Taavi oli rääkinud suure suuga, kuidas küla aeda tehakse uus põhjamaine nurgake, kuid ometi nägid ümberkaudsed talud vaid seda, kuidas aeda hakkas üha rohkem umbrohtu kasvama. Nii aitasid naabertalude peremehed Jevgeni ja Margus Jüri küla aednikuks, et töökas ja sõbralik mehemürakas võiks asuda aia käekäigu eest vastutama. Sealjuures lubasid nii Jevgeni kui Margus oma jõuga abiks olla. Margus kadus aga peagi ära ning püüdis siis ühest väikesest saunakesest uut talu välja ehitama hakata, kuid pärast seda, kui ta kleepis sauna seinale sildi ‘’SIIN PESEN VAID MINA’’, ei tundnud keegi suurt soovi Margust tema talu rajamisel aidata.

Nagu Maarjamaa külaseltsile kombeks, kogunesid seltsi liikmed neliaastaku kokkuvõtteid tegema. Vaatamata paljude arvamusele, et Jürile usaldatakse ka järgmiseks neliaastakuks aedniku roll, tuli välja kurb tõsiasi – suur osa külast nägi, et aed vajab hoopis tegusa ja energilise naisterahva kätt. Seltsi nõukogu koosolekul hüüti, et just Kaja on see keda nad tahavad. Ja eks Kaja ise tahtis kah aednikuks hakata. Lausa nii väga, et kui esimesed toetavad sõnad kostusid, tõi ta lagedale juba aastate eest valmis joonistatud pildi paremast aiast, mille headus küll paljudele arusaamatuks jäi. Enne aednikuks kinnitamistki hakkas ta juba andma korraldusi Jevgenile ja Helirile, kes oli Marguse vana talu enda kanda võtnud. Hetk hiljem ütles ta aga meestele, et tegelikult Helir ja Jegveni ei mahu ühte aeda ära ning hoopis Jüri võiks tema käsutäitjaks hakata.

Olgugi et Kaja pakkus võimalust aia hooldamises kaasa lüüa, ei rahuldanud see pakkumine Jürit. Aiakese eest hooldamine oli talle nõnda kalliks saanud, et seal tavalise muruniitjana ja Roundup-i piserdajana abiks olla ei tundunud olevat ahvatlev ega väärikas. Seepärast hakkas Jüri küla pealt otsima toetajaid, kes aitaks tal jääda edasi aia peremeheks. Esmalt oli Helir vaja kampa saada ning see Jüril ka õnnestus. Helir leidis, et vaatamata mõndade Jüri talu tülikatele liikmetele on Jüri ise mõistlik mees, kellega koostööd teha. Kuid ainult Helirist ei piisanud.

Nüüd oli vaja saada kampa ka Mart ja tema talu liikmed. Mart oli paljude külaelanike jaoks kaunis tülikas naaber. Muudkui kiskus tüli ja süüdistas kõiki küla aia võõrliikidega solkimises  ja liigse liigirikkuse tekitamises. Eriti pahaks pani ta seda, kui eelmised aednikud olid nõus naaberküla seltsi aitama sellega, et nende liiga tihedaks kasvanud küla aiast istutati mõned taimed Maarjamaa külaseltsi aeda. Ega neid taimi lõpuks rohkem kui paar potti mahtuvat lille polnudki, aga Mardile tundus justkui oleks vahepeal korralik kanepipõld nende aeda püsti pandud.

Ühtlasi oli Mardi talu vahepeal kõvasti kasvanud ning ta oli leidnud külaseltsis uusi toetajaid. Oma sadakond inimest. Nende sõnul oli Mart just selline mees, kes mõistab käsitseda kõiki suuri tööriistu družba saest kombainini välja ning elimineerida mistahes umbrohu seltsi aiast. Jüri iseenesest ei mõistnud, mida družba sae või kombainiga küla aias peale hakata, kuid liitlast oli vaja ning noh, sadakond inimest on ju arvestatav hulk, onju?

Nii saidki Jüri liitlasteks Heliri ja Mardi talud. Esimesel külakoosolekul püüdis Kaja küll inimesi enda poole meelitada ning kohutada inimesi sellega, milliseks mülkaks kallis aed muudetakse. Kuid see jutt kõlas kui tühjale saalile. Polnud kasu ka külaseltsi patrooni Kersti soovitusest. Mart ütles, et see Kersti ongi üks emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas, kes ei mõista seda, kuidas patroon peaks käituma ega riietuma. Aiatöö tegija peaks ju teadma, et Maarjamaal sirava päikese all kaabut kantakse. Jürit kujutas ta aga kenasti kaabuga ette ning uuel külaseltsi koosolekul olid aedniku tunked tagasi Jüri seljas. Suur töö võis alata.

Kuid juba enne esimest päeva hakkas see aia hooldamine võtma veidi kummalisi jooni. Jüri senine liitlane Jevgeni polnud oma inimestega hekikääre ja rehasidki kokku korjanud kui Mart juba rasketehnikaga aia äärde prantsatas, põhjendades seda vajadusega umbrohi kapitaalselt likvideerida. Ta kõneles õhinal Jürile sellest, kuidas ühe suure külaseltsi aednik Donald alustas oma esimest tööpäeva sookuivendamisega. Tegu polnud ju mingi pehmoga. Ühelt poolt Jüri mõistis Mardi entusiasmi ning sellest tulenevalt rahustas ta ülejäänud külaseltslasi tekkinud segaduses. Oma sadakond inimest ju kiitsid, et Mart teab mis Mart teeb. Ühtlasi vabandas Jüri korduvalt nende külaliikmete ees, kelle aiamaad rasketehnika kolonni transportimisel ära äestati. Ühtlasi pidi ta paluma Mardil koju jätta ühe töömehe, kes kippus joogise peaga rasketehnika roolis kihutama ning lisaks suuorganile rakendama oma jäsemeid teiste inimeste kallal.

Vaatamata külarahva pahameelele said nii Helir kui Mart Jüri kõrval aias toimetama hakata. Helir toimetas vaikselt ja tasakesi. Sedasi, et võõras inimene võinuks küsida, kas Helir üldse midagi aias teeb. Mart seevastu lustis südamest. Alustuseks võttis ta ette umbrohtu kasvanud osa aiast. Ega ta Jürilt selleks luba küsinudki, sest Jüri oli samal ajal küla peal liikvel ja püüdis kustutada kulupõlengut, mis kuuldavasti rasketehnikast lendunud sädemest alguse sai. Mart kostnud seepeale vaid seda, et inimesed peaks oma koduümbrust rohkem kastma. Siis ei põleks nii palju.

Umbrohi hakkas aiast kaduma, kuid seda koos muu pinnasega. Kui Jüri aeda jõudis, oli umbrohu asemel juba midagi kartulivagudelaadset loodud. Mart säras rahulolust, sest umbrohi oli silma alt ära saanud. Jüri pelgas midagi öelda, aga õhtul käis ta küla peal inimesi rahustamas ja vabandamas, et aeda kartulivaod olid aetud.

Järgmisel nädalal teatas Mart Jürile, et ta kutsus aiatöödele appi ühe väärt targa naaberkülaseltsist. Seal ei mõistetavat tolle aiatöö talenti ning seepärast käib ta mööda külaseltse ringi ning õpetab soovijatele, kuidas õiget ja võõrliikidest rikkumata kultuuraeda teha. Targa nimi olevat Marine. Enne kui Jüri midagi Marine kohta küsida jõudis, olid Mart ja külaline aia suvenurgakeses korda loomas. Kui varasemad abilised Jevgeni ja Margus olid seal töötamiseks kasutanud vaid käsitööriistu, siis uued abilised ei peljanud seal lasta käiku vana head Belarusi, mille Marine oli oma sõpradelt laenanud. Jüri ei suutnud silmagi pilgutada kui uued seltsilised olid juba üle sõitnud pojengidest ja tulpidest, mille maarjamaalased paarikümne aasta eest teistelt külaseltsidelt tubli töö tunnustusena kingiks olid saanud ja neid edasi aretanud. Jutt hävinud pojengidest ja tulpidest levis kulutulena ja see jõudis ka teiste külaseltside kõrvu. Ka nende, kes olid need lilled kunagi kinkinud.

Külaseltsi liikmed, naabrid, patroon ja teisedki pöördusid järjepanu Jüri poole ja küsisid, kaua ta laseb Mardil sedasi tegutseda. Osad isegi ütlesid, et mingu nüüd ikkagi Kaja juurde ja kutsugu tema appi. Jüri kuulas, noogutas, vabandas ning läks aeda, et heita pilk päeva jooksul tehtule. Hävinud pojengid ja tulbid, sisse küntud kartulivaod, vedelema jäetud Belarus – see kõik mõjus võõralt. Ometigi vaatas Jüri samal ajal loojuvat päikest, grillis suvenurgas üksi viinerit ning mõtles ‘’Küll need aedniku tunked on uhked.’’

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s