Sest see tee on olnud minu valik!

_mg_1859 (1)
Ma räägin Teile ühe loo, mis selgitab, miks ma läksin 2011. aasta oktoobris värske tudengina sotside Tartu kontorisse ja küsisin seal olevatelt inimestelt erakonnaga liitumise avaldust. Selleks ei alusta ma aga juttu iseendast, vaid oma isast.
Ma olen pärit kirikuõpetajate suguvõsast. Minu isa on vaimulik, minu kaks onu on vaimulikud ja minu nõbu on Kaitseväes kaplan. Seda kõike suuresti seetõttu, et ka minu vanaisa Eduard Salumäe oli Kuusalus kirikuõpetaja. Seal samas kasvasid üles kõik seitse Salumäede pere last. Nõukogude liidu ajal oli kristlastel riigi silmis väärusu levitaja märk küljes, mis muutis nende elu paljudega võrreldes raskemaks. Vaimulikud ja nende pered olid pideva jälgimise all ning igapäevane toimetulek polnud niisama lihtne. Ühtehoidmine ja usk aitasid neil sellest kõigest üle olla.
Kuusalus elas ka üks erivajadustega tüdruk. Ta oli teistega võrreldes teistsugune ning seetõttu ei suhtunud mitmed inimesed temasse kuigi mõistvalt. See tüdruk leidis lohutust Kuusalu kirikust, kus ta sagedasti jalgrattaga käis, sest seal hooliti temast. Ühel päeval, kui too tüdruk hakkas kirikust koju sõitma, oli keegi tema jalgrattalt ventiilide südamikud ära võtnud ning rehvid tühjaks lasknud. Ilmselgelt riivas selline ebaõiglus teda ning ta hakkas nutma. Minu toona poisieas olnud isa nägi seda ja ta pakkus tüdrukule abi. Nii võttiski isa Kuusalu pastoraadist ühelt oma pere jalgrattalt ventiili südamikud ära (mis võis tekitada teistes pereliikmetes teatavat pahameelt), paigaldas need tüdruku ratta külge, pumpas rehvid täis ja nii sai hädasolija rahuliku südamega kodu poole vändata.
Läks natuke aega mööda ja saabus minu isa leeripäev. Temale üllatuseks olid sinna tulnud ka tolle tüdruku vanemad, kaasas isale kingiks mõeldud kristallvaas. Kes on pärit nõukogude liidu ajast, teab et kristallvaas oli toona kallis asi ning tõenäoliselt oli see tüdruku vanemate jaoks suur väljaminek. Aga just sedavõrd suurelt väärtustasid selle tüdruku vanemad minu isa abi. Need ventiilisüdamikud, mis aitasid tollel tüdrukul koju sõita, maksid paar kopikat, kuid selle pere jaoks tähendasid need midagi enamat. Miski, mis oli olnud minu isa jaoks iseenesestmõistetav teguviis – ligimesest hoolida – oli selle tüdruku pere jaoks midagi uut. Miski, mida nad kogesid harva.
Ning nii me jõuamegi tänasesse päeva. See lugu räägib mulle, et miski ei takista meil näha kaugemale oma enda ninaotsast ja märgata teist inimest. Ka siis, kui me ise seisame silmitsi raskustega. Hoolimine ei nõua meilt muud, kui võimet mõelda selle, kuidas me tahame, et meiega käitutaks. Me ei pea ootama jääma valget laeva majanduskasvu või “Avengersite” superkangelastega, et leida probleemidele lahendused. Piisab sellest, kui me tahame näha inimesi meie ümber.
Just selle pärast olengi ma sotsiaaldemokraat, sest ma tajun, et just sotsiaaldemokraatias on iga inimene oluline. Sama mõte kannustas mind 2011. aasta 11. oktoobril minema Riia mäe kontorisse, et küsida sealt erakonnaga liitumise avaldust. Aastal 2019 kannustab see lugu mind kandideerima. Selline on olnud minu valik.
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s