II päev koolis: möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Teine päev koolis andis juba küllalt palju infot selle kohta, milline on Hollandi üldine koolisüsteem ning kuidas Ijburgi kool sellest erineb. Kokkuvõtvalt seisneb Ijburgi kooli on eripära selles, et nad on hakanud aktiivselt rakendama teooriaid, millest meiegi haridusringkondades nõnda aktiivselt räägitakse. Lihtsalt pole jõutud nende rakendamiseni, vähemalt mitte laiemalt. Käesolevas postituses seletangi lahti Hollandi süsteemi üldise loogika ning need punktid, kus Ijburg on valinud teise tee.

Hollandi haridussüsteemist üldisemalt

Kui Eestis on koolisüsteem jagatud alg-, põhi-, kesk-, kõrg- ja ametikoolide vahel, siis Hollandis on pilt mõnevõrra erinev. Postituse kaanepilt (autoriteks Freek Wevers ja Mark van der Pol) aitab seda lahti seletada. Hollandis on kohustuslik kooliiga 5-18 eluaastat. Sealjuures on reaalsus see, et tegelikult pannakse oma lapsed kooli juba alates neljandast eluaastast. Selles eas on koolis käimine sarnasem meie lasteaedadele, lihtsalt nimetus erinev. Sealt kasvab see üle meie mõistes koolihariduseks. Alates 16-ndast eluaastast on koolis käimine pooleldi kohustuslik, mis tähendab, et noor peab osalema vähemalt kahel päeval nädalast haridustegevuses.

Algkool kestab keskeltläbi kaheksa aastat ehk algkooli lõpuks on noored umbes 12-aastased. Algharidus on kõigile ühesugune ning erinevaid tasemerühmasid ei eristata. Kooliastme lõpus peavad õpilased tegema riikliku testi. Selle ja õpetaja soovituse tulemusel selgub, millise taseme keskharidust hakkab noor omandama. See tähendab, et alates 12-ndast eluaastast algab tasemeteklassidesse jagunemine. Kelle tulemused on madalamad, sisenevad nn VMBO tasemele, mis on nelja-aastane ettevalmistus ametikoolidesse minekuks ehk nn kutsekoolieelne aste. Teine on HAVO tase ehk meie mõistes üldkeskharidus (viis aastat), mis annab aluse kõrgemaks kutseõppeks ning siis kõrgeim ehk VWO kuueaastane programm, mis on otsene ettevalmistus ülikooli minejatele. Proportsionaalselt õpib neis astmetes vastavalt esimeses astmes umbes 45%, keskmises 35% ja kolmandas ehk kõrgeimas 20% Hollandi noortest. Üks keskkool võib korraga anda nii ühte taset kolmest kui ka mitut korraga.

Sellise mudeli suunas on välja öeldud mõningast kriitikat ning ka Ijburgi koolis nähakse sellel omajagu varjukülgi. Kuigi teoorias on noorel võimalik pärast VMBO õpinguid proovida pääseda edasi õppima HAVO või VWO tasandile, siis reaalsuses on see väga keeruline. Kui tegu on puhtalt VMBO kooliga, siis enamasti puudub tal ettevalmistus ja kogemus selleks, et kõrgemale tasemele üle minna. Samuti pole puhtalt ühe taseme koolides õpetajatel võimalik integreerida seda noort teiste tasemerühmadega, mis suunaks seda noort ehk rohkem pingutama või tänu millele saaks ta innustust teistelt andekatelt noortelt. Seega toimub juba üpris noores eas esimene sildistamine, mis ühelt poolt võib toetada kõige andekamate arengut, kuid seevastu pärssida teiste noorte talendi avaldumist.

Ijburgi kooli eripära

Ijburgi koolis on olemas kõik kolm taset ning nende koolis toimubki esimese kahe aasta jooksul aktiivne erinevate tasemerühmade omavaheline integreerimine ehk on nö segarühmad. See tähendab, et korraga on tunnis näiteks VMBO ja VWO noored. Neil on küll erineva raskusastmega ülesanded, et iga noor saaks vastavalt oma võimetele teatud ülesandeid sooritada, kuid samal ajal on need noored koos õppimas. Nii saavad ühed õpilased vajadusel teistele kaasõpilastele abiks olla. Ijburgi lähenemine seisnebki selles, et tekitada terviklik kogukond, kus on erineva taustaga noored üheskoos.

Kuid et selline segarühmades tegutsemine saaks edukalt toimida, on vaja õiget mentaliteeti, mis tuleks võimalikult varakult noortele selgeks teha. Kolm alusomadust, mida püütakse noortesse sisendada, on initsiatiivikus, vastutustundlikkus ja oma tegude eest vastutuse võtmine. Need kolm omadust teevad võimalikuks segagruppides tegutsemise, sest noor ei sea oma õpitegevust mitte teiste järgi (ei jääda kinni sellesse, kui palju pingutab tema pinginaaber), vaid vastutab ise oma õpingu eest ja kujundab oma haridusteed ise. Kui noor ei jaga seda arusaama, võib segagruppides tegutsemine mõjuda vastupidiselt („Miks mina pean rohkem pingutama, kui pinginaaber saab vähemaga läbi?“).

Et noortes kinnistada seda eneseteadlikkust, tuleb pidevalt nendega koos analüüsida, mis on kogu selle õppeprotsessi laiem eesmärk. Loomulikult on selleks iga inimese individuaalne areng, kuid Ijburgis rõhutatakse sealjuures seda, et tänu teistele inimestele meie ümber saamegi me ise areneda. Sellise kogukonnatunde loomiseks on võetud kasutusele minu meelset mõned väga nutikad lahendused. Seletan need lahti Ijburgi College 2 hoones nähtu põhjal, kuna olen just siin veetnud enamuse oma ajast.

  • Nagu eilses postituses mainitud, siis jaguneb üks kool omaette osadeks. Võib öelda, et omaette osakoolideks. See tähendab, et ühe hoone sees, kus on umbes 600 õpilast, on veel eraldi neli osakooli (tulevikus 5), kus on omad osakonna töötajad, kes aitavad muidu hiiglaslikuna mõjuvas koolis tekitada neli väiksemat kogukonda, kus saab igale noorele personaalsemalt läheneda. Selle osakooli sees on ühe õpetaja kohta umbes 15-17 õpilast ehk tegu pole suurte nn mammutklassidega. Seega, ühe suure massi sees on loodud neli personaalsemat keskkonda, millega noor saab annast otsesemalt samastada.
  • Iga koolipäev algab ja lõppeb mentorgruppidega. Ühes grupis on umbes 17 noort ning igal hommikul istub nendega maha üks õpetaja, kellega koos arutatakse läbi, mida algaval päeval tehakse ning päeva lõpus arutatakse, mida õpiti. See aitab taas noorel keskenduda, samal ajal neid kogukonnaga sidudes. Antud juhul on tegu gruppidega, kus on ühe ja sama taseme noored.
  • Avatud ruumi põhimõte julgustab noori endit kujundama seda ruumi, kus ja kuidas nad õpivad. Vastavalt isiklikele eesmärkidele valib noor õppimise viisi.
  • Kombineeritakse omavahel erinevaid õppeaineid, et tekiks selgem seos erinevate teemade vahel. Ehk siis näidatakse, kuidas kõik koolis toimuv panustab suure eesmärgi saavutamisse. Sealjuures lõppeb iga teoreetilise teadmise omandamine praktilise väljundiga. Näiteks täna külastab üks vanema astme grupp Amsterdami lähtistel ameerika mägede kompleksi, et seal hakata analüüsima kogu kompleksi tehnilist lahendust ning mõõtma, millised jõud sellise agregaadi toimimisel avalduvad. Ühtlasi ehitab üks grupp päikeseenergial töötavat paati, mille nad on ise disaininud (pilte näete all olevast galeriist).
  • Kõiki kooliga seotud subjekte käsitletakse õppetöös osalejatena. Kõik koolis töötavad inimesed, õpilased, lapsevanemad, organisatsioonid koolist väljaspool – neid kõiki käsitletakse õppeprotsessis osalejatena. Ei ole jämedat joont, mis eristaks kooli muust maailmast.

Möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Kes on pedagoogika aluseid õppinud, võib Ijburgi lähenemises kohata mõndagi tuttavat. Need tuttavad on Skinner, Võgotski ja Piaget, kelle teooriaid on kooli asutajad eeskujuks võtnud. See tähendab seda, et tegelikkuses on selle kooli meeskond võtnud ette ja hakanud rakendama ideid, mis on olnud meie ees juba pikka aega. Loomulikult mitte päris üks-ühele, kuid raamistik, millest lähtuda, on olnud meile juba ammu teada. Iseasi, kas me oleme seda lähenemist usaldanud. Seni nähtu põhjal julgeksin väita, et võiksime usaldada küll.

This slideshow requires JavaScript.

Siinkohal tänaseks lõpetan, et postitust mitte liiga pikaks ajada. Homme jagan juba järgmisi muljeid.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s