I päev koolis: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

Esimene päev Ijburgi (hääldatakse ’äuburg’ või kuidagi selliselt) koolis tõi välja ühe tõsiasja – kui oled ikkagi 18 aastat kokku puutunud ühe süsteemiga, on uue mõistmine ikka paganama keeruline. Pole midagi parata, Hollandi koolisüsteem on mõnevõrra erinev Eesti omast ning kui sa pead kõigepealt võõras keeles selle terminoloogiaga tutvuma ja siis teisendama selle emakeelde ning võrdlusesse tuttava süsteemiga, võtab see juhtme natuke kokku küll. Eriti siis, kui sa oled veel Ijburgi koolis, mis läheneb veel natuke omamoodi Hollandi mudelile. Harutan selle juhtme teie ees homses postituses veidi selgemalt lahti, sest selleks hetkeks olen kohtunud ka teiste Hollandi koolidega, mida siinse kooli direktor Freek Wevers mulle näidata soovib. Tänases postituses keskendun rohkem sellele, mida ma esimesel päeval nägin ja mida kuulsin.

Kõigepealt koolihoonetest ning ideest, millest lähtuvalt need on planeeritud. Esmalt mainin ära, et on olemas Ijburg College 1 ja 2. Mõlemas õpivad noored alates 12. eluaastast ning kõige vanemad noored on keskeltläbi 17-18-aastased. Mina veedan oma aja eelkõige koolis number 2. Nimelt on tegu üpris noore kooliga, mis on kümne tegutsemisaastaga kõvasti kasvanud. Esmalt ühte hoonesse mahtunud koolil valmis tänavu jaanuaris teine hoone, mis kannabki tähist „2“. Tegelikult kolis üks osa kooli esimesest majast välja juba enne tänavu jaanuarit, kuid siis tegutseti asenduspindadel. Kui Ijburg College 1 hoones on rohkem kunsti ja humanitaarsuunitlusega rühmad, siis teises hoones on loodusteadustele keskendunud noored. Hooned on omakorda jagatud mitmeks omaette kooliks, mis tähendab lihtsalt seda, et kool on jagatud osadeks, kus tegutsevad omad rühmad. See tähendab, et rühmadel on oma keskkond, mida nad kujundavad. Nt Ijburg College 2 hoones on neli kooli, kus esimeses ja teises koolis õpivad noored vanusevahemikus umbes 12-15 eluaastat ning kolmandas ja neljandas koolis vanemad õpilased. See, millal õpilane jõuab ühest koolist teise, sõltub suuresti sellest, kui kiiresti ta omandab uusi teadmisi. Sellest aga homses postituses põhjalikumalt.

Hoonete ülesehituse loogika on samasugune, mida võite näha ka piltidelt. Nimelt kasutavad mõlemad koolid avatud klassiruumide põhimõtet. See tähendab, et kogu kooliruum on omamoodi õpperuum. Ei ole olemas tühje koridore, kus veedetakse vaba aega või mida kasutatakse kappide pinnana. Iga ruutmeeter on läbi mõeldud selliselt, et selle peal oleks võimalik õppetööd läbi viia. Nii võime näha avatud ruumis laudu ja toole, kus viiakse läbi täispikkasid tunde. Ning tundub, et selline ülesehitus sobib õpilastele. Kuigi õigem oleks siin kasutada ühe õpilase vastust, mille ta andis mulle, kui soovisin kuulda tema arvamust sellise lahenduse osas: „Mulle meeldib, kuigi kui aus olla, ei olegi ma teistsuguses keskkonnas olnudki. Seega ma ei oska teistmoodi asja nähagi.“

Loomulikult on olemas ka klassikalised klassiruumid, mida tihti kasutatakse kombineeritult avatud klassiruumidega. Tunnid on selles koolis 60-80 minutit pikad ning on tavapärane, et kui tundi alustatakse klassiruumist, liiguvad õpilased iseseisva ülesande tegemise ajaks avatud ruumi, mis on nende klassi kõrval. Seal saavad õpilased otsustada, kas nad näiteks kuulavad muusikat ülesande sooritamise kõrvale vms. Kusjuures sellist häda, et keegi muusikat liiga kõvasti kuulaks, mina veel kohanud pole. Võib-olla peitub saladus selles samas avatud ruumi põhimõttes – õpilane pole surutud kindlasse ruumi kindla laua taha, vaid ta kujundab ise oma õpikeskkonna.

Eraldi ruumid on mõeldud spetsiifilisteks tegevusteks. Loomulikult on olemas kunstiklass, käsitööklass, labor jne, aga Ijburgi kooli esimeses hoones on ka näiteks õpilaste oma black-box, kus toimuvad igal nädalal näitlemise töötoad. Siinkohal ongi paslik mainida, et ühel päeval nädalas on õpilastel kohtus osa võtta mõnest töötoast (nö töötubade päev) ning siis saab õpilane ise valida, mida ta parajasti soovib teha.

Tehnilise poole pealt tasub mainida, et nutitelefonid on koolis keelatud. Kuid seevastu on igal õpilasel oma iPad, mida nad aktiivselt igas tunnis kasutavad. See aga ei tähenda, et nad pidevalt netis surfaks, kuigi teatud ülesannete puhul on see tarvilik. Enamasti kasutavad ja oma enda kooli keskkonda, kus on üleval digiõpikud, mille on kokku kirjutanud nende enda õpetjad (sic!). See tähendab, et iga õppeaine puhul on nende õpetajad kokku kirjutanud digitaalse õppematerjali koos piltide ja joonistega, mis aitab neil ülesandeid sooritada. Tundide alguses kirjeldavad õpetajad teemat ja ülesannet ning siis saavad õpilased digikeskkonnast materjali kätte ning asuvad kas individuaalselt või rühmades tööle. Mind üllataski see, kuivõrd eesmärgipäraselt õpilased neid tahvleid kasutasid. Ma ei silmanud FBs logelemist vms. Tegutseti eesmärgipäraselt, kuigi eks neid, kes vahepeal mullimängudele kaldusid, ikka leidus. Tegu on siiski noortega.

Suur pluss, mis kogu kooli iseloomustas, oli õppeainete integreerimine ja õpetajate omavaheline koostöö mingi teema õpetamisel. Näiteks on praegu selle perioodi kandvaks teemaks valitud säästev areng ning keskkonnakaitse. See tähendab, et võimalikult paljude õppeainetes käsitletakse infot, mis aitab noortel rohkem teada saada, mida õpitakse. Ühes aines, mis oli kombineeritult geograafia- ja ajalootund, uurisid õpilased seda, millised fossiilsed energiaallikad on olnud kasutusel erinevates maailma otstes ning kuidas on nende kasutamise kogused aja jooksul muutunud. Kunstitunnis tehti stop-motion animatsioone sellest, mis juhtub siis, kui me ei tegutse loodussäästlikult. Päeva lõpus tegid õpilased loodusõpetuse tunnis energiasäästmise lahendusi ehk pidid üles otsima tehnilised lahendused, mis aitaks vähendada nende igapäevast elektri- ja gaasikulu. Matemaatikaõpetaja seda teemat enda tundi ei toonud, kuna maadleb temagi samade hädadega, mis kohalikud õpetajad – liiga palju materjali, liiga vähe aega. Kui küsisin talt, kas kohalikele noortele meeldib matemaatika, oli tema vastus tabav: „Täpselt sama palju kui mujal maailmas. Ehk kes oskab, sellele meeldib ja vastupidi,“ tõdedes samal ajal, et matemaatika pole lihtne aine, mistõttu tulihingelisi austajaid liiga palju pole.

Esimesel päeval jälgisin ka erinevaid tunde ja lähenemisi, kuidas õpetajad aitasid õpilastel tunni teemale keskenduda. Eriti jäi silma õpetaja Mark, kes tundi läbivalt hoidis rahulikku kõnetooni, olles samal ajal väga sõbralik noorte vastu. Kui tunni alguses oli u 2-3 minutit kõva lärmi, siis ühel hetkel seisis Mark sirgelt klassi ette ja hakkas rahulikul toonil ja üldse mitte ähvardavalt kõnelema, mille peale u 24 noort haudvaikseks jäid ning kuulasid. Marki sõnum (mida aitas tõlkida üks tema kolleeg, kes oli antud tunnis abiõpetajaks) oli konkreetne: „Me oleme koos selles koolis ning me õpime iseenese jaoks. Minu enese käitumine mõjutab minu õppimist.“ Hiljem Markiga vesteldes tõi ta välja, et see on suhtumine, millesse nad usuvad kogu kooliperega. Ühtlasi toonitas ta, et seda mõtet ja suhtumist tuleks kujundada noortes võimalikult varakult, sest vanemas eas on raske seda sõnumit edasi anda, kui seda mõtet pole varem omaks võetud. Nagu ta ise ültes: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

This slideshow requires JavaScript.

Homses postituses räägin juba täpsemalt Hollandi koolisüsteemist ja sellest, kuidas Ijburgi kooli lähenemine sellest erineb.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s