Keegi ei vaja nisusaia

PS! Loetavat teksti võib käsitleda ka kui autori meeldetuletust iseendale. 

Lõppemas on 2016. aasta oktoober. Elon Musk plaanib vallutada Marssi, geopoliitilisel tasandil räägitakse üha murelikumalt teisest külmast sõjast, Eesti poliitikas juletakse spekuleerida uue valitsuse teemadel ning riigireformi vaimus lähenetakse 2017. aasta kohalikele valimistele… ja küsimus kui tihti tasuks seksida on endiselt piisavalt aktuaalne küsimus, et The Telegraph seda Süüria uudiste kõrval kajastada soovib. Vaatamata viimati mainitud küsimuse köitvusele jätaksin ma selle hetkel sinnapaika ning keskendun Viljandi teemadele. Kui see ikkagi ei tundu piisavalt atraktiivne teema, siis klikkige mõnele eelpool mainitud teemale.

Möödunud nädalal täitus 3 aastat viimastest kohalikest valimistest ning selle perioodi jooksul olen saanud Viljandi linnavolinikuna osaleda protsessides, mis rohkemal või vähemal määral on kujundanud linna igapäevast elu ning tulevikku. Kord otsuste toetajana, teinekord oponendina, kuid siiski osaline. Seega kui miski Viljandi juhtimise puhul meeldib või vastupidi silma riivab, siis grammike minust on alati vastutav.

Ma pean Viljandit toredaks kui mitte lausa ägedaks linnaks ning see tunne mind pärast Tartus veedetud kolme aastat siia tagasi tõigi. Või oli see ütlus Think globally, act locally mis sundis mind juba ülikooli ajal otsima võimalikult palju väljundeid sünnilinnas tegutsemiseks? No eks ta üks kahest kui mitte mõlemat oli. Igatahes siin ma nüüd olen oma 25 eluaasta, kolme linnavolikogu hooaja ning kahe õpetajaks oldud õppeaastaga.

Olles saanud 20. oktoobril näoraamatust meeldetuletuse, et valimistulemusi kajastanud postitusest on möödas juba 3 aastat, jäin tagasi mõtlema sellele ajale. Kokkuvõttes on ju olnud põnevad ajad, sest kolme aasta sisse on mahtunud koalitsiooniläbirääkimised, linnavalitsuse koosseisu kuulumine, koalitsiooni lagunemine ning 1,5 aastat opositsiooni juhtimist. Kuid see oli alles päev pärast Facebook’i meeldetuletust kui ma jõudsin Noorte Metsaülikooli kohvipausi ajal ühte võileiba – valge saia, kurgi, tomati ja juustuga – süües kaunis kummalise mõtteni, mis tundub olevat antud kontekstis omajagu tabav. Minu järeldus oli, et Viljandi ei tohi muutuda nisusaiaks! Kõlab kaunis kummaliselt, eks ole? Selguse mõttes ma selgitaksin natuke selle paralleeli tagamaid.

Nisusai on tore toiduaine. Lastes selle rösteri vahelt läbi saame hommikulauale mõnusa kuldpruuni olluse, millele peale määrida kas Nussat, võid, määrdejuustu vms. Lisades veel tomatit, kurki, sinki, lehtsalatit loome kosutava ampsu, mida meist paljudele meeldib turgutava joogi kõrvale haugata. Kuid kuitahes palju toredaid (ja tervislikke) asju me sellele peale ei kuhjaks, jääb põhjaks ikkagi nisusai, mis tegelikult meile midagi peale puhituste ja petlikku täiskõhutunde ei anna.

Sellest lähtuvalt ma loodan, et Viljandi ei muutu nisusaiaks. See tähendab, et ma ei taha näha Viljandit paigana, mis pealtnäha TUNDUB tore ja hubane linnake elamiseks, kuid kus tegelikult ei pakuta eneseteostusvõimalusi ja ruumi arenguks. Kus arengutunde saamiseks luuakse siin-seal mõni kuju, plats või muu objekt, kuid mis pakuvad silmailu ja meelehead vaid hetkedeks, võttes samal ajal enda alla arvestatava osa olemasolevatest kui ka tulevikku suunatud ressurssidest. Kui linn on nisusai, siis jätab see justkui linna tunde, ilma et seal põhimõtteliselt midagi muutuks. Sellega seoses tuleb meelde legendaarne lause ühest Eesti kultusfilmist: „Tegelikult ei olegi see päris saar, vaid rohkem nagu poolsaare moodi saar!“

Ma leian, et kui tahta Viljandi olemasolu ja mõtet Eestis õigustada muuga kui sellega, et suvel on siin paar toredat festivali, peame julgema öelda poolikutele ja niisama ilusatele asjadele „ei“. Olgu näidetena toodud gümnaasiumireform, kus suured muudatused tegi keskhariduse osas riik, samal ajal kui linn lahutas lihtsalt kolme kooli küljest gümnaasiumiklassid ja luges põhikoolide loomise protsessi lõppenuks; linnastaadion, mille juurest on tänaseni puudu tugirajatised, mistõttu ei tooda noorte vanuserühmade kergejõustiku meistrivõistlusi ega laagreid maakonna keskusesse; Sakala Keskus, mille ruumid paljude kohalike kultuurikollektiivide vajadusi pole suutnud rahuldada jne. Näiliselt on areng toimunud, kuid nendega on seatud tihtipeale piirid potentsiaalsele arengule.

Selliste poolikute ideede taasloomise asemel (mida minu hinnangul plaanitav veekeskus tänase kirjelduse järgi tõotab olla) tuleks esmalt poolikud projektid lõpuni viia ning anda roheline tuli ideedele ning inimestele, mida/keda mujal (veel) pole. Kõlab pateetiliselt, aga just selline peaks olema minu hinnangul meie rõhuasetus. Kui küsida, mis on muutnud Viljandi täna selleks linnaks, mis hoiab mind siin, siis need ongi vinged kodanikualgatused ja ideed, mis on siin elanike endi poolt sündinud. Näiteks “BASH”, “Tule Õue!”, “BÄM”, “Teeme Keemiat”, “VLND”, “WIMKA” jne. Selle asemel et elada minevikus ja aastast aastasse muutumatult rahastada nö vanu olijaid (pean silmas sisuliselt muutumatus mahus rahastatavaid MTÜ-sid), peaksime aktiivsemalt vaatama ringi uute tulijate seas ning toetama jõulisemalt uusi ideid.

Olles iseenda ja teiste suhtes aus, ei saa ma öelda, et tänane linnavalitsus üldse kodanikualgatusi või linlaste ideid ei toetaks. Toetavad ikka. Aga minu hinnangul pooljuhuslikult ning mitmetel kordadel on kodanike vajadusi justkui poolikult arvestatud. On tehtud lihtsustatud järeldused, et on vaja staadionit, jääväljakut, kultuurikeskust, ujulat jne, treppi, jättes sisu tahaplaanile. Nii jõuamegi punktideni, kus meil tõesti need erinevad objektid ongi olemas või valmimas, kuid mis tegelikult seavad arengule piirid kiiremini kui oleks soovinud. Soove täideti, aga nagu ei täidetud kah.

Kui tahame, et Viljandi poleks tulevikus nisusai, peame viima lõpuni juba alustatud asjad, olgu nendeks siis näiteks linnastaadioni ja järve ringi taristu arendamine või üldhariduskoolide reform jms “poolikud” nähtused. Mõnes mõttes võib ju veekeskustki pidada vana asja realiseerimiseks, kuid täna laual oleva äriplaani järgi tundub seegi poolik lahendus olevat. Uute lisandite peale ladumine võib jätta mulje, et linn areneb, kuid kas me saame öelda, et see päriselt midagi muudab?

Selle volikogu koosseisu viimane aasta on alanud ning nüüd on meil võimalik otsustada enne aktiivset valimiskampaaniat, kas me tahame potentsiaalset nisusaia veel poolikute nähtustega kaunistada või viia mõni asi sellisele kujule, nagu me tegelikult vajame. Võttes kaks poolikut asja ei saa me mitte ühte tervikut, vaid kahest võimalikust asjast ühe.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s