2015 – defineerides ja vahutades

Sattusin just hiljuti vaatama ühte Kanal 2 saadet, kus võeti kokku lõppevat aastat. Saate tegijad olid otsustanud seada järjestusse erinevad sündmused, mis meie ümber aset leidsid. Alustasin selle vaatamist kusagilt poole pealt, mistõttu ei suutnudki ma välja nuputada, mille järgi need sündmused tabelisse seati. Igatahes oli Pariisi terrorirünnak seatud 20. kohale, samal ajal kui ühe tubli eestlase pulmapildid, mida isegi Ashton Kutcher jagas oma näoraamatus, seisid 16. tabelireal. No mine võta nüüd kinni, mis see tähtsam või suurem sündmus oli.

Selle aastakokkuvõtte lugejad sellist tabelit ei näe. Ma ei hakka üles loetlema ei maailma, Eesti ega isegi iseenda aasta olulisemaid sündmusi. Raske on reastada midagi, mille väärtus ning olulisus selgub alles ajapikku. Pigem jagaksin lugejaga ühte mõtet, mille poolest 2015 mulle meelde jääb. Seda mõtet sobib ilmestama paavst Franciscuse 2013. aasta mõtteavaldus ajalehele la Republicca, mis kõlab järgnevalt:

Each of us has a vision of good and of evil. We have to encourage people to move towards what they think is good… Everyone has his own idea of good and evil and must choose to follow the good and fight evil as he conceives them. That would be enough to make the world a better place.

-Paavst Franciscus ajalehele la Repubblica, 2013

Just see paar aastat vana paavsti vastus tundub olevat paslik kokku võtma aastat, mille märksõnadeks on minu hinnangul närvilisus, vastandumine ja ebakindlus. Seda kõike tajusin ma nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil, kuid ka igapäevaselt enda ümber. Paavsti mõtteavalduse tuumaks on kolm elementi: headus, kurjus, inimeste võime midagi defineerida. Selle tsitaadi keskne mõte – leida see hea, mille eest seista, ning see kuri, mille vastu olla – ei kõla lugeja jaoks ilmselt kuigi originaalselt, sest sellist lihtsustatud maailma lahtimõtestamist oleme ilmselt kuulnud varemgi. Kas just sellises sõnastuses, kuid mõte hea ja kurja vastandumisest on eksisteerinud aegade algusest. Küsimus ongi selles, mida keegi headuse ja kurjusena mõistab.

2015. aastal oli tajuda, kuidas ühiskonda meie ümber püüti jõuliselt suruda mustvalgetesse raamidesse, kus pole küsimust, kes on hea ja kes paha. Erinevad osapooled tulid välja avaldustega, kus ristiti keegi populistiks, aferistiks, lihtsalt lolliks, murjaniks, tolerastiks jne. Aasta alguses kohtas seda selgelt Riigikogu valimistel, kus toodi taas välja vana hea Venemaa kaart ning kus peamised süüdistused teineteise suunas keerlesid venemeelsuse ja isamaa mahamüümise ümber. Keda milles süüdistati, mäletab vast igaüks ise.

Veel enne Riigikogu valimisi leidis aset Charlie Hebdo toimetuse rünnak, millest haarasid kiiresti kinni radikaalsemad parempoolsed jõud, kes seadsid paika loosungid „Ütleme „EI“ moslemitele! Ütleme „EI“ kasvavale Euroopa kultuuri solkimisele!“. Vastukaaluna tuldi välja seisukohtadega, mis leidsid, et ühe radikaalide korraldatud kuriteo valguses ei saa seada küsimärgi alla multikultuurse Euroopa võimalikkust. Eskaleerunud pagulaskriis ja Pariisi terrorirünnakud ei võimaldanudki teemal maha jahtuda, vaid see võimendus tänaseni ühiskonda lõhestavaks tüliks, mille puhul on raske kasutada sõna diskussioon. 

Näiteid sildistamisest võib tuua teisigi. Kreeka võlakriisi puhul ägenes nägemus laiskadest kreeklastest; Venemaa kergejõustiklaste massiline dopingu tarvitamine kinnitas uskumust, et puhast tippsporti pole olemas (vähemalt Venemaal); Mart Seimi hõbe ning Kelly Sildaru Dew Touri etapi võit omakorda, kui sitked ja isemoodi kiiksuga need eestlased ikkagi on. Lühidalt – sildistamist oli omajagu. Mis aga oli mõnevõrra erinev võrreldes varasemate aastatega, oli suure hulga rahva osalemine selles näpuga näitamise virr-varris ning seeläbi lõhestumine väga selgelt vastanduvateks leerideks. Tõsi, ka 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus põhjustas teatud määral sama nähtust, kuid see hoogustus tänavu ning sellele lisandus juurde pagulaskriisiga seonduv. Inimesed, kes olid seni saanud omavahel probleemideta vestelda, avastasid teineteises midagi, mis neile ei meeldinud ning vastupidi.

Seda aga ei saa pidada tingimata halvaks. Meie nägemus ümbritsevatest inimestest avardus olulisel määral. Ilmselt olid meil kõigil mingid aimdused selles osas, mida keegi meie ümber võib arvata samasooliste kooselust või võõraste kultuuride sisserändest Eestisse, kuid kuna need polnud senimaani teemaks, siis polnud põhjust oma pead sellega liialt vaevata. Seega oli 2015. omamoodi kardinate langemise aasta, kus me saime näha erinevate inimeste tegelikku palet.

Tulles tagasi Paavsti tsitaadi juurde, võime sellegi põhjal mõista, et kui inimesed ajavad oma asja ausalt ehk räägivad ja tegutsevad vastavalt sellele, kuidas nad maailma tajuvad, on see oluline samm edasi parema ühiskonna loomiseks. Miks? Sest siis on meil võimalik tegutseda vastavalt sellele, mis meie ümber tegelikult on. Ei ole aimdusi ega eeldusi, mis hägustavad meie reaalsustaju ning mis panevad meid käituma mõnikord lausa ebaratsionaalselt. Egas muidu ei ole olemas ütlust „Assumption is mother of all fuckups!“.

Ometi pakkus möödunud aasta korduvalt momente, kus ma jäin arutlema, kas need inimesed tegelikult kah mõtlevad nii nagu nad avalikkuses räägivad. Möödunud aastal tulid areenile mitmed ühiskondlikult suurt mõju omavad liikumised ja poliitilised jõud, mis väga selgelt hakkasid maailma meie ümber “paika panema”. Sildistamise osas paistsid silma Kristiina Ojuland, EKRE, juba möödunud aastal palju kõlapinda leidnud SAPTK, aga loomulikult ka juba pikaajaliselt maastikul olnud poliitilised jõud. Nende mõtteavaldused seadsid selge jooned normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele. Näiteks mida me saame lugeda normaalseks perekonnaks; mis on Eesti kultuurile omane; kes omab õigust meie riigis otsuseid teha jne.

Selliseid jooni tõmmates jäi paratamatult õhku küsimus, kas nende loosungite taga reaalne veendumus eksisteerib? Eriti tugevalt kerkis see esile Savisaare tagasivalimisel Keskerakonna esimeheks, kus Savisaare poolehoidjad kui ühest suust raiusid, et vana hea Edgar on sama elujõuline ning võimekas kui ta oli taasiseseisvumise aegadel. Vaid loetud hetked hiljem olid aga need samad näod kaamerate ees, et selgitada, mida erakonna esimees tegelikult oma kõnega öelda tahtis. Kas lugeja mäletab, et Edgar Savisaar oleks vajanud selliseid „tõlke“ 10-15 aastat tagasi?

Vassimist ja vahutamist võis kohata ka Tallinna Sadama ja Keskerakonna korruptsiooni juhtumite ümber. Liites võrrandisse vaat et iga-aastase kuluhüvitiste saaga, Estonian Air’i  pankroti ning eraldi rahvusspordiks kujunenud OÜ-tamise, saame üpris mahuka loetelu juhtumitest, kus asjadest ei räägita nii, nagu need on, ning kuidas mõnigi kord kiputakse tegutsema vastuolus sellega, mida usutakse olevat õige.  

Paavsti arvamus sellest, kuidas maailm oleks parem paik kui me tegutseksime lihtsalt vastavalt oma sisemisele veendumusele, on ilmselt paljudele loogiline ja lihtsasti mõistetav. Ometi pakub maailm meie ümber üha enam neid momente, kus selle ütluse sisu ei tundugi enam nii tuttav ega arusaadav. Loomulikult on võimalik, et olles noor inimene, olen ma alles õppimas tundma suure maailma karmi reaalsust. Sellest hoolimata ei pea see tähendama, et asjad peaksidki nii jääma.

2016. aastast ootan ma seda, et inimesed hakkaksid rääkima avatumalt ning ausamalt sellest, millises olukorras nad ise ning ühiskond nende ümber on. Peites end lohutuste taha nagu oleks praegu kõik väga hästi, lihtsalt peame tegema seniseid asju oluliselt paremini, ei vii meid mitte kuhugi. Kui midagi on vaja muuta, siis peab olema selleks valmis ning vajadusel ka tuhka enda pähe raputama. Inimesed pole eksimatud, küll aga suudame oma eksimusi heastada. Kui mitte üksi, siis kollektiivina vähemasti. Seega jään mina klišeelikult ootama, et järgmine aasta saab olema aasta, kus me julgeme üksteisega rääkida asjadest nii nagu nad on.

Ilusat aastalõppu!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s