Ühiskond on iseenda suurim vaenlane?

„Persse,“ mõtles Daniel hommikul telerit avades. Esimene uudis, mis „Tereviisioonist“ vastu vaatas, oli Vao pagulaskeskuse põleng. Olles uudisloo lõpuni kuulanud, otsustas Ta kohe – täna Facebook’i ei lähe. Lihtsalt ei lähe! „Ei viitsi mina seda sitaloopimist sealt lugeda! Pigem säästan närve ja lähen rahus loengutesse,“ mõtles ta endamisi.

Aga mida muud olekski ta soovinud tahta? Alates suve algusest, mil tuli esimene uudis pagulaskvootidest, oli Facebook muutunud tema jaoks pidevaks frustratsiooni tekitajaks. See, et paljud tuttavad ei taha Paides või Viljandis või mujal „ürgsel Eestimaal“ mustasid mehi näha, oli ammu teada, nagu seegi, et nende jaoks mistahes tõmmuma nahaga inimesed olidki defineeritavad sõnaga „neeger“. Et tema tutvusringkonnas on isikuid, kellel on raskusi mõista, et globaalsed probleemid ei lõppe Eesti piiri ääres, oli samuti selge. Küll aga ei saanud ta aru, kuidas sattusid tema tutvusringkonda isikud, kes külastavad igapäevaselt portaali „Uued uudised“ või „Märgatud pagulast“ aktivistid? Inimesed, kellega tema väärtused totaalselt põrkusid.

„Mida helli nagu.. ,“ oli tema reaktsioon, kui gümnaaegne klassivend, kellega sai koos pidudel käidud, pani üles kommentaari koos pildiga, millel seisab üks hillbilly, juures tekst: „I Love black people. I Think Everyone should have one!“ Sealjuures oli ta pildi juurde kirjutanud kommentaari, millel leidis, et „neegrite (ei teagi nüüd, keda ta selle termini all silmas pidas) sisseränne on vaid ühel eesmärgil vastuvõetav!“.

Paraku polnud see ainus seesugune postitus, mis Danieli fiidi sattus. Näiteks leidis tema esimene klassijuhataja oma seinal, et „Eesti pole Euroopa prügikast!“ ning endine naaber soovitas “multikulti” riikidel hulpida oma enda tekitatud pasas koos “tõrvaga”. Neid seisukohti muudkui tuli ja tuli. Poistelt ja tüdrukutelt, vanadelt ja noortelt. You name it!

Kuid Daniel oli leppinud sellega, et inimesed on erinevad. „Issanda loomaaed ongi kirju. Tühja sa oma närve selle pärast vaevad,“ oli vanaisa õpetanud. Eks seal oli omajagu tõtt. Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda ja ega seda ei tahaks kah. Selles vaimus otsustas Daniel leppida olukorraga ning jätta sellised postitused tähelepanuta. Tema arvab ühte moodi, osad tuttavad jälle teisipidi. „Mingi hetk see jama ju lõppeb,“ julgustas ta end. „Kaua see ühiskond ikka tigetseb?“

Samal põhjusel otsustaski Daniel oma „näoraamatut“ mitte avada. Kuid siiski-siiski. Ta hakkas kahtlema, kas selleks on põhjust? „Antud hetkel on ikkagi tegu ju süütamisega! Iga kaine inimene peaks mõistma, et selline käitumine on lollus! Isegi kõige vanamoelisem inimene minu sõbralistis peaks mõistma, et nii enam ei lähe,“ leidis Daniel endamisi arutades. Ka presidendi arvamus julgustas teda selles suunas mõtlema nagu ka teiste poliitikute ja ühiskonnategelaste seisukohad. Daniel otsustas oma Facebook’i avada, sest ta uskus, et 896 listis oleva sõbra seas ei saa enam olla palju neid, kes peaksid toimunut kuidagi normaalseks või põhjendatuks.

Ta logis sisse. Kõigepealt Postimehe postitused, siis paar kursakaaslast, Ilvese seisukoht, erakondade esimehed. Juba hakkas tunduma, et polegi nii hull kui võis oodata.  Kuid siis hakkasid voogu sattuma need „sõbrad“, kelle puhul oli Daniel lootnud teatud muutust. „No mida perset,“ oli Danieli vahetu emotsioon. Vana klassijuhataja postitus: „Kas me tahame, et meie kodukohas hakkavad samasugused koletud teod toimuma? Ei pagulastele!” „Veits jäi puudu 😀 ,” kirjutas vana klassivend. „Raudselt panid nõgid ise põlema,“ kommenteeris keegi Rauntz. Kirss tordil oli tädimehe postitus, milles pakuti välja teooria, et Rõivase valitsus korraldas selle põlengu, et Tallinna Sadama juhtumilt tähelepanu ära juhtida. Ning parafraseerides kohvireklaami, siis sõimu jätkus kauemaks.

Daniel istus ja vangutas pead: „Ongi sitt ventikasse lennanud!“ Ning siinjuures ei pidanud ta silmas seda, et keegi oli pagulaste poolt või vastu. Daniel pidas silmas seda tohutut emotsioonide tulva oma seinal, millest enamus postitusi oli ilmselt läbimõtlemata (nii ta vähemalt lootis). Viha, ahastus, kahjurõõm, kurbus, üllatus, masendus. Loomulikult ei häirinud teda niivõrd mõttekaaslaste emotsioonid, sest mingil määral kattusid need tema enda omadega. Kuid kogu segaduse juures mõjusid needki omajagu raskelt.

Ta sulges Facebook’i ja mõistis, et ainus võimalus sellest absurdsusest pääseda on teha parandusi oma fesari „sõpralistis“. Klõps siia, klõps sinna. Klõps siia, klõps sinna. Ning nõnda mitu korda. Kohe väga mitu korda. Daniel jäi mõtlema, kas seda ikka peaks tegema. Kas mingid sotsiaalmeedia postitused peaks tähendama sidemete katkestamist? Kuid samas, mida oli tal nendega rääkida, kui nad pidasid end rohkem inimeseks, kui seda on „neegrid“, kellega Daniel tundis end samal pulgal olevana?

Voodisse heites tuli Danielile meelde ütlus: „Inimene on iseenda suurim vaenlane.”  „Huvitav, kas see kehtib ka ühiskondade kohta,“ küsis Daniel ja jäi magama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s