Demokraatia – vana tuttav, kes on ometi nii võõras

Aeg-ajalt uurivad vanemad tuttavalt minult, mida tänapäeval ühiskonnaõpetuse tunnis õpetatakse. Küsimus on ajendatud omaaegse kodanikuõpetuse aegadest. See oli pigem kuuleka nõukogude inimese kasvatamise tund, kus anti edasi nimekate seltsimeeste õpetussõnu, milles kahtlemine oli enam kui taunitav. Meie kõigi rõõmuks on ajad ja nõnda ka ühiskonnaõpetuse tundide mõte muutunud.

Demokraatlikus ühiskonnas ei ole absoluutset tõde või niinimetatud tõe monopoli, ehkki mõni poliitiline jõud näikse uskuvat, et temal see on. Sellest lähtuvalt võib lihtsustades öelda, et ühiskonnaõpetuse tundide eesmärk on tekitada noortes uudishimu ning tahet ühiskondlikel arengutel silma peal hoida ja aktuaalsetel teemadel arutleda.

Ühtlasi tutvustatakse neile demokraatliku ühiskonnavõimalusi, seega ka Eesti riigi alusväärtusi, ning kuidas üksikisik saab Eestis ja Euroopas sündivat mõjutada. Üha vähem keskendub ühiskonnaõpetus kuivadele faktidele. Selle asemel püütakse motiveerida noori diskuteerima teemadel, mis meid kõiki mõjutavad.

Ühiskonnaõpetuse eesmärkide koosmõjul peaksid noored omandama võime aina muutuvas keskkonnas kohaneda ning saada hakkama kogukonnas, kus valitseb arvamuste paljusus. Ühtlasi antakse neile teadmisi, mida saab kasutada nii isiklikuks toimetulekuks kui riigi heaolu kaitseks. Üldine lootus on, et sel moel kanduvad edasi väärtused, mida Eesti kodanik võiks pärandada oma lastele põlvest põlve, et säilitada demokraatlik ja suveräänne Eesti Vabariik.

Seni pole ma kohanud kedagi, kellele selline ühiskonnaõpetuse rõhuasetus vastukarva oleks. Pigem vastupidi: üha enam inimesi, kaasa arvatud need, kes poliitikas leiba teenivad, kiidavad sellise lähenemise heaks, sest nõnda on võimalik peale kasvatada eneseteadlikku põlvkonda. Ent kui me vaatame praegust poliit­areeni, tundub, et praktikas eelistatakse midagi muud.

Jälgides pagulaskriisi ümber sündivat, kohtame nii mõndagi sellist, mis pole demokraatiale omane. Demokraatlikus ühiskonnas valitseb küll sõna- ja mõttevabadus, kuid sellega käib kaasas vastutus sõnade mõju eest ning kohustus austada teiste kodanike samaväärset õigust. Nii mõnedki poliitilised jõud on aga võtnud nõuks hakata pakkuma juba mainitud absoluutset tõde ehk infot, mis on õigem teiste inimeste arusaamadest. Sealjuures nimetatakse teisitimõtlejaid reeturiteks, vabamüürlasteks, islamistideks või vastupidi rassistideks, radikaalideks, sõgedikeks…

Näiteks pagulaste sisserände vastane Kristiina Ojuland on alustanud nii-öelda Eesti riigi reeturite nimekirja koostamist. Parempopulistlike seisukohtade levitamiseks ja ametis oleva valitsuse kritiseerimiseks on loodud portaal uued­uudised.ee. Inimesi, kes ei poolda pagulaste sissetoomist Eestisse, nimetatakse pikemalt mõtlemata rassistideks. Lühidalt: kui üldiselt nähakse demokraatia võluna arvamuste paljusust, mis peaks aitama leida probleemidele parimat lahendust, siis praegu jaguneb ühiskond laias laastus kahte leeri, kes ei suuda või ei taha omavahel kompromissi leida.

Ühtlasi püütakse avalikku meediaruumi mõjutada (uute) meediumitega, mis suunaksid inimesi mõtlema mingit kindlat moodi. Kõige kurvem on, et aina enam leidub neid, kes mitte ainult ei ole valmis kompromissi leidma, vaid kes soovivad teisitimõtlejad panna küll mingitesse nimekirjadesse, küll plakatitele, kus neid nimetatakse reeturiteks ja Eesti riigi vaenlasteks, kui mitte millekski hullemaks. Seega taotleb üks osa kodanikke ühiskondlikku hukkamõistu kõigi nende suhtes, kes on julenud avalikult oma mõtteid välja öelda. Niipalju kui mina lugenud ja kuulnud olen, ei haaku see kuidagi demokraatiaga.

Koolis õpetatakse ikka, et just inimese teadmised, oskused, teotahe ja tibake õnne on need, mis aitavad jõuda soovitud tulemusteni. Ka demokraatlik mõtteviis toetab niisugust arusaama. See on põhjus, miks osa noori on võtnud nõuks õppida alati maksimumi peale. Ometi tundub, et alati ei tasu see vaev end ära, sest reaalsuses võivad määravaks saada hoopis teised aspektid.

Sel suvel on palju küsimusi tekitanud kahe mittepoliitilise ametikoha täitmine. Need on Tallinna tehnikaülikooli rektori ja võrdõigusvoliniku ametikoht. Juriidiliselt on mõlemad konkursid leidnud korrektse lahendi. Samas varjutab mõlemat kahtlus, kas määravaks sai inimeste kompetents või pigem nende erakondlik kuuluvus.

Tunnustest, mis muutsid nende konkursside tulemused kahtlaseks, on Eesti meedias kirjutatud enam kui küll ning nendesse ma enam ei süüviks. Oluline on aga sõnum, mis neist kahest juhtumist noortele jääb. Kokkuvõte neist kahest olukorrast on: meritokraatlik arusaam riigi juhtimisest ei kehti ning meie riigi tulevik sõltubki pelgalt nendest inimestest, kes on võtnud nõuks õigesse parteisse astuda.

Eelpool kirjutatu kõlab ju õigupoolest tuttavalt. Tundub, et poliitika on alati nõnda toiminud. Ent kui see kõik nii on, siis miks me sisimas teisiti mõtlema?

Kool on institutsioon, mille kaudu soovime luua paremat tulevikku. Ilmselt on just seepärast ühiskonnaõpetus praegu sellise eesmärgiga, nagu ma eespool kirjeldasin. Kuid pelgalt koolile lootes ei too me kirjeldatud probleemidele lahendust. Soov demokraatiat edendada peab olema ühiskonnas tervikuna, aga eriti neil, kellele on usaldatud poliitiline võim. Kui me soovime elada demokraatlikus ühiskonnas, peame leidma ka praktikas tahte demokraatlikult elada.

Seega soovitan ma kõigil, sealjuures iseendal peeglisse vaadata ja küsida: kas ma tean, mida tähendab demokraatia? Vahest tasub tunnistada, et teadmistes on puudujääke? Võib-olla polegi demokraatia meile nõnda tuttav, nagu me arvame?

(Artikkel ilmus 5. augustil ajalehes “Sakala”)

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s