Mõtteid kooseluseadusest. Enne hüsteeriat

(Arvamus ilmus samal kujul 12.03 ajalehes “Sakala”)

MÖÖDUNUD AASTA kõige olulisemaks ühiskondlikuks debatiks kujunes kahtlemata diskussioon kooseluseaduse üle. Kuigi ka mul tekkis mitu korda mõte sel teemal ajakirjanduses sõna võtta, jätsin selle tegemata. Miks?

Argumente oli nii ühel kui teisel poolel palju ning ma nägin, et seaduse põhimõtte pooldajate leer oli piisavalt hästi esindatud, et mitte lasta ennast sügavale teemasse kista. Võtsin ette vaid niipalju, et väljendasin sotsiaalmeedias ja diskussioonides poolehoidu kõigile neile, kes seadust avalikult kaitsesid.

Viimase aja ühiskondlikud protsessid on taas suurendanud vajadust seda teemat avada. Ja nüüd ei jäta ma sõnavabadust kasutamata.

MIND AJENDASID kirjutama kaks äsjast sündmust: naistepäev ja riigikogu valimised.
Naistepäeval jäi mulle silma Peterburi seadusandliku kogu liikme Vitali Milonovi Delfis avaldatud seisukoht, et 8. märts tuletab LGBT (lesbi, gei, bi, trans) kogukonna liikmetele meelde nende ebanormaalsust. Milonovi sõnad olid: «Meie tähistame 8. märtsi koos oma naistega, aga nemad istuvad nurgas ja poetavad geipisarakesi. /…/ See pidupäev tuletab neile meelde, et nad on ebanormaalsed, amoraalsed olendid.»

Riigikogu valimistega seoses pean silmas eelkõige Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) ehk kõnealuse seaduse ühtede aktiivsemate kriitikute pääsemist parlamenti. EKRE esimees Mart Helme on avalikult öelnud, et nende eesmärk on töötada selle seaduse tühistamise nimel, sest see pidavat õõnestama traditsioonilist (loe: normaalset) peremudelit.
Et uue riigikogu koosseisu kohustuseks saab kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmine, võime oodata sel teemal veel hulka poliitilisi sõnavõtte, milles nimetatakse seda seadust rahva jätkusuutlikkusele ohuks. Potentsiaalselt liitub selle seisukohaga vähemalt osaliselt Isamaa ja Res Publica Liit, kelle mõned esindajad promosid end valimiste ajal sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks reklaamide abil.

MINU HINNANGUL taandub kogu samasooliste kooselu lubamise debatt küsimusele: kas homoseksualism on kaasa sündinud või ühiskondlike väärsignaalide tagajärg? Sellele vastates on meil võimalik teha järeldusi, kas kooseluseaduse vastuvõtmine mõjutab rahva jätkusuutlikkust ja kas homoseksualismi üldse saab ühiskonnast kaotada. Kui sellele vastamata jätta, võib kogu diskussiooni pidada tühipaljaks emotsioonide väljaelamiseks, et mitte öelda mõttetuks närvide kulutamiseks.

Tollele küsimusele on pakutud kinnitust nii ühe kui teise seisukoha kaitseks. Näiteks Ameerika psühholoogia assotsiatsiooni, Ameerika pediaatrite akadeemia ja kuningliku psühhiaatrite kolledži hinnangul pole seniajani suudetud tõestada, et kasvatuslik tegevus võiks lapse seksuaalset orientatsiooni muuta. Teisisõnu: see pole kasvatuslikult mõjutatav isikuomadus.

Lähtudes eeltoodud seisukohast, võime resümeerida, et inimene jääb ikka selleks, kes ta on, isegi kui ristida ta ebanormaalseks või vääriti arenenuks. Seega tekib küsimus: kas sõimates ja alavääristades ühte ühiskonna gruppi, saavutame olukorra, kus Eesti inimesed tunnevad end turvaliselt ning võivad olla kindlad, et kehtib võrdse kohtlemise printsiip?

Või kui vaadata asja teise nurga alt: kuipalju tuleks meie ühiskonnale kasuks see, kui üks selle osa jääks pahakspanu hirmus eluks ajaks nii-öelda kappi?

KUID NAGU MA juba mainisin, toovad oma seisukoha kaitseks väiteid mõlemad pooled. Kui keegi suudab argumenteeritult kinnitada, et homoseksuaalsus on siiski kasvatusliku tegevuse tagajärg, annab see vähemalt aluse edasiseks debatiks. Paraku pole ma meedias kohanud kuigi palju tugevaid argumente.

Palju on rõhutud kristlikele väärtustele ja evangeeliumile, mis samasooliste suguühet hukka mõistavad. Kuid viidates piiblile, lähtuvad kooseluseaduse vastased seisukohast, et homoseksuaalsus on valitud, mitte sünniga kaasa tulnud tee. Tihti ei vaevu nad isegi viitama sellele, mille alusel nad niimoodi väidavad.

Kui lähtuda sellest, et homoseksualism on sünniga saadud omadus, võiksime võtta piiblist näitena ka katkeid, mis kutsuvad üles ligimesearmastusele ja mõistma erisusi. Lõppude lõpuks on ju piiblil sama palju tõlgendamise võimalusi, kui on selle lugejaid.

KOOSELUSEADUS VÕIB tunduda vaidlemiseks ebameeldiva teemana. See on löönud ühiskonda tuntava kiilu, mistõttu paljud ei soovi sel teemal arutleda. Mugavalt võetakse seisukoht «Ah, las inimesed elavad nii, nagu nad tahavad». Kuid ka selline osavõtmatus ei vii meid kuhugi.

On vana ütlemine, et halvim otsus on otsustamatus. Nii on ka seisukoha võtmata jätmine halb, sest kõnealune küsimus puudutab otseselt meie rahva heaolu. Niisiis on kooseluseadus teema, millest me keegi ei pääse ja mille kohta me peaksime kujundama oma arvamuse.

Mida ma siis kokkuvõttes öelda tahan?
Seni, kuni me pole enesele selgeks teinud, kas homoseksualism on sünnipärane või valitud tee, on mingit seisukohta võtta ennatlik. Seega kutsun ma inimesi üles kainelt olukorda hindama ja mitte laskuma emotsioonide tasemele. Mõtleme rahulikult, enne kui see teema uuesti hüsteerilise poliitilise võimuvõitluse vankri ette rakendatakse. Võin mürki võtta, et õige pea seda tehakse. Hoidugem populismist!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s