2014 – Igati “esimene” aasta

2014. aasta on läbi. Kui suur osa inimestest, asutustest ja organisatsioonidest on teinud juba mõnda aega tagasi aastast kokkuvõtted, siis otsustasin ise selle tegevusega oodata seni, kuni kalender uut aastanumbrit näitab. Mine sa tea – äkki ikkagi juhtub midagi enne saluudi taevasse saatmist?

Kokkuvõtvalt võin öelda, et 2014. aasta oli minu senise elu üks olulisemaid. Seda mitmel põhjusel. Püüdsin need võimalikult lühidalt kirja panna:

1. Baka lõpp – 3 aastat ja diplom käes. Ehk siis lõpetasin möödunud aastal Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala. Ilmselt jääb mulle eluks ajaks meelde see, kui ma 17. juulil väljusin Tartu Ülikooli ajalooinstituudist (kõrvalerialaks oli ajalugu) teadmisega, et baka viimane eksam, milleks oli Anti Selarti loetud „Eesti keskaeg“, lõppes hindega „A“. Eks seda päeva jääb meenutama ka see, et minu „Eesti ajalugu: II osa“ eksemplari sisekaant kaunistab sellest päevast saadik herr Selarti autogramm koos saadud hindega.

Tõsi – baka cum laudest jäi mul ca 0,25 palli puudu, aga tühja sest. Peamine on see, et diplom on käes ja seda erialal, mis mind alati on huvitanud. Küll aga võib kindel olla, et koolitee selle kraadiga ei lõppe. Kui kõik plaanitult läheb, ootab mind esimesel septembril taas üks koolipink, mis sedapuhku hakkab asuma suure tõenäosusega Tallinna Ülikoolis.

2. Hakkasin õpetajaks – Juba poolteist aastat tagasi olin ma kindlal veendumusel, et pärast ülikooli soovin ma töötada õpetajana (vähemalt mingi osa elust). Eks see oli ka põhjus, miks ma valisin kõrvalerialaks ajaloo. Positiivne on see, et kõigist inimestest, kellele ma oma mõttest rääkisin, vaid üksikud tegid selle peale tõllarataste suurused silmad ette.

Nagu ma kunagi lootnud olin, õnnestus mul saada tööle Viljandi Gümnaasiumis ühiskonnaõpetuse õpetajana ning võin tänase seisuga öelda, et kõik on kulgenud pareminigi kui lootsin. Juuksed pole senimaani halliks läinud ning ühtegi patja pole ma kah veel nätskeks nutnud. Oma näoga pilte pole ma märklaudadena kohanud ja ühtegi knopkat pole kah veel tooli pealt leidnud.

Loomulikult peab tunnistama, et esimene kuu oli kohutavalt raske. Kohati ei õnnestunud päevas rohkem magada kui kolm-neli tundi. Esimeses tuhinas lasin õpilastel omajagu kirjalikke töid teha ning ilmselgelt ei osanud ma näha ette seda, et keegi hull peab need tööd ära kah parandama. Kõik uus nõudis kiiret kohanemist. Õnneks on minu kolleegid mulle igati toeks olnud ning ka õpilased on olnud asjalikud. Esimene pool õppeaastast on kulgenud meeldivalt ning töiselt. Saab vaid loota, et uus aasta samamoodi jätkub. Kui liita juurde veel seegi, et õpetajate palk uuest aastast tõuseb, siis ei leiagi justkui põhjust nurisemiseks.

3. (PS! Keda Viljandi tegemised liialt ei paelu, võib liikuda otse neljanda punkti juurde) Esimene täispikk aasta linnavalitsuses – Natuke rohkem kui aasta on möödunud sellest, kui aitasite mul saada Viljandi Linnavalitsusse. Selle aasta jooksul olen püüdnud teha kõik endast oleneva, et Viljandi oleks koht, kus meil kõigil oleks hea elada. Peab tunnistama, et midagi kerget pole olnud. Esiteks on esimene aasta andnud palju uusi teadmisi, millega uuel aastal arvestada. Teiseks on ette tulnud juhtumisi, mis aitavad mõista poliitika nüansse. Julgen väita, et kuigi aasta pakkus mõned mõrud pillid, oli linnavalitsus kokkuvõttes edukas. Mis puudutab noori, siis võib öelda, et VNV side linnavalitsusega on üle aastate taas väga tugev, noorte omaalgatused on saanud linna käest stabiilset tuge nii nõustamise kui ka rahalise poole pealt, loodud on noorsportlase aastapreemia, Viljandi on muutumas üha populaarsemaks ekstreemspordi sihtpaigaks jpm. Kui vaadata aga linna üldisemalt, siis heameel on selle üle, et keskmised palgad on Viljandis jõudsalt kasvanud ning sellega seoses on maksudest tuleneva tulu osakaal olnud oodatust parem, linna kinnisvaratehingud on olnud edukama, vanalinna on oluliselt renoveeritud, Viljandi linnahoolduse loomine on kulgenud edukalt jpm. Seega minu isiklik (ning loomulikult subjektiivne) arvamus on, et linnavalitsuse esimene täispikk aasta on olnud kokkuvõttes edukas.

4. Esimene korter – Kuna aastad Tartus said läbi ja uus töö sattus loodetult Viljandisse, tõin ma oma kodinad ära Emajõe Ateenast ning sobitasin need Viljandisse. Täpsemalt Tartu tänavale ja Viljandi järvele täitsa lähedale. Mis võiks veel toredam olla? Kuigi seda peab mainima, et kui ikka viimased 5 aastat on nauditud keskkütet, siis esialgu vajas ahiküte jälle natuke harjumist

5. Esimene.. õigemini kaks esimest autot – Märtsis soetasin esimese isikliku auto, milleks sai Volvo 850. Suhe autoga kestis küll põgusad 5 ja pool kuud, kuid igati mõnusad viis ja pool kuud, mille jooksul sai oma 6000 kilomeetrit maha sõidetud. Svenssoni müügi tingis paraku kahtlus, et õlirõngad on vaikselt läbi ning nende vahetus oleks eeldanud põhimõtteliselt juba remonti, mille maksumus auto kogumaksumust arvestades tundus ebamõistlik. Õnneks oli sai Svensson sama omaniku kätte, kelle käest ma ta ostsin ning kui info ei peta, siis lendleb Rootsi vägilane tänagi Tallinn-Tartu maanteel. Vähemalt aga sai selgeks, et kindlasti ei jää see mu viimaseks Volvoks.

Kuigi arvasin, et Viljandi on väike linn ja autot mul palju vaja ei lähe, tegi elu omad parandused ning novembris, kui jalgratta talvepuhkusele saatsin, mõistsin taas, et üks neljarattaline kuluks ära. Nii saigi vahetult enne jõule soetatud järjekordne universaal. Sedakorda Opel Omega, mille peal hakkan ilmselt suvel praktiseerima keretöö oskusi. Küll aga võib oodata, et sarnaselt Volvole saan ma ka seda masinat kasutada suvise ratastega telgina.

6. Esimest korda laulupeol – Uskuge või mitte, kuid ma olin senimaani ainus inimene perest, kes polnud kordagi esinenud ei laulu- ega tantsupeol. Isegi vennas Karl oli minust ette jõudnud. Seega tuli see viga kustutada. Nii läksingi ma EELK Viljandi Pauluse segakoori liikmena laulupeole. Peoks valmistumine ei olnud lihtne, sest repertuaar oli minusugusele algajale paras pähkel. Kohati oli selline tunne, et „taanduks“ õige kuhugi ja säästaks oma olematut lauluhäält. Ometi tundus võimalus ühendkooriga laval viibida liiga väljakutsuv, et sellest mitte osa saada. Ning peab ütlema, et suur jahvatamine tasus end ära. Kindlasti selle aasta TOP3 emotsioon.

7. Esimene ise küpsetatud kook – senimaani piirdus minu retseptide loetelu erinevate pastade, munaroogade ja smuutidega. Ehk siis poissmehe kokakursuste ABC oli olemas, kuid midagi ekstravagantset seal ei olnud. Aasta lõpus ning eelkõige pühade eel tuli ette aga mitu sündmust, mille puhul leidsin, et peaks midagi uut proovima. Nii sai üle pika aja soolaleivalistele pitsat tehtud ning mis peamine – küpsetasin esimest korda ise koogi. Koogi retsepti sain tuttavalt Ahvenamaa pastorilt Mortenilt ning koogi peamise osa moodustasid õun, mustsõstramoos, pähklid ning likööriga rikastatud muretainas. Tulemus oli üle ootuste positiivne – ei pidanudki ahju laest spaatliga pläusti maha koorima ega häbi nägu peas kellelegi ütlema, et „täna kooki ei saa“. Selle põhjal võib öelda, et esimene vasikas ei lähe kaugeltki mitte alati aia taha.

Ja tundub, et seitsme punktiga saabki aasta olulisemad sündmused ära nimetatud. Iseloomustavaks sõnaks sai „esimene“. Seega kui vaadata aastat selle sõna valguses, siis oli üks põnev aasta. Seega ei saa uuel aastal latti kuidagi alla lasta ning tuleb kribinal-krabinal edasi tegutseda.

Aga mida ma uueks aastaks soovin? Eks ikka seda, et saaksite aasta lõpus üles lugeda neid positiivseid punkte, mille põhjal möödunud aasta igast otsast „esimene“ oli! Elu peab pakkuma väljakutseid ja uusi kogemusi. Et teil kõigil oleks õnne, edu ja tervist oma “esimeste” tegemisel 🙂

J-M

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s