Kas päritolu muudab olemust?

(Käesolev arvamuslugu ilmus ka 21. veebruaril ajalehes Sakala)

EESTI VABARIIK saab 24. veebruaril 95-aastaseks. Ilmselt pole vaja pikalt kõnelda sellest, kuidas ühest küljest on tegu suure, teisalt jälle pisikese kahekohalise arvuga. Sellest on küllalt räägitud juba eelmistel tähtpäevadel. Seekord paelub aastapäeva eel minu tähelepanu hoopis teine eestluse ja Eestimaaga seonduv teema.

Hiljuti ilmunud raamat «Eesti ajalugu II» on tekitanud elava diskussiooni selle üle, kas muistne vabadusvõitlus kui niisugune ikkagi oli või tuleks neid sündmusi defineerida kuidagi teisiti. Kõnealune arutelu on kindlasti oluline, sest selle taga peitub küsimus: kui vana on eesti rahvas?

Seni iseenesestmõistetavana tundunud vabadusvõitlusel on meie identiteedi kujunemises tähtis roll. Vabadusvõitlusega koos on ikka räägitud 700-aastasest orjapõlvest, mille kiuste suutis tugeva meelega eestlane püsima jääda ja lõpuks iseseisvaks saada. Veelgi enam: see on pannud aluse eestlase kui sitke maarahva kontseptsioonile.

Seega on igati loogiline, et kui keegi seab kahtluse alla ühe meie identiteedi tugisamba, astuvad paljud nii-öelda tülinorija vastu välja. Kui «norija» juhtub olema Eesti kodanik, nimetavad äärmuslikumad inimesed teda ebalojaalseks või hoiatavad teisi kaasmaalasi Ivan Orava kombel: olge valvel!

 

EESTLASTE PÕLVNEMIST on varemgi küsimärgi alla seatud. Ka mõne läänemaailma haritlase arvates on eestlased ja eestlus üldisemalt XIX sajandi pärand, et mitte öelda leiutis. Näiteks eelmise sajandi Tšehhi juurtega Briti filosoof Ernest Gellner on öelnud, et kuni XIX sajandini ei osanud siinne rahvas ennast nimetatagi ning eestlaste kultuurilugu on ärkamisaja eestvedajate tekitatud.

Ernest Gellneri väited on pälvinud suurt kriitikat, kuid mitte niivõrd eestlastelt, kui teistelt rahvuslust käsitlenud läänemaailma filosoofidelt. Nii on Gellneri õpilane Anthony Smith leidnud, et rahvus ei saa tekkida tühja koha ja kellegi tahte peale, vaid vajalik on ka ajalooline kultuuriline taust.

Paraku kipub olema nii, et see, mis toimus sajandeid tagasi, jääbki suure vaidluse objektiks. Tihti ei suuda ajaloolased sedavõrd ammuste sündmuste puhul nagu eestlaste muistne vabadusvõitlus konsensust leida, sest puudulikud andmed ei võimalda ühte ja ainsat tõest pilti välja joonistada.

Võib-olla me peamegi leppima sellega, et Eesti keskaja ajaloo käsitlusi on palju ning need võivad omavahel tunduvalt erineda. Inimene kui ratsionaalne olend sooviks muidugi teada saada seda kõige õigemat tõde, kuid nagu ajaloolased ise ütlevad, pole ainsat ja õiget ajalugu olemas.

 

ÜHT SAAME SIISKI raudse kindlusega öelda: Eesti Vabariik loodi 95 aastat tagasi. Me teame selle tähtsa päeva eellugu, neid inimesi, kes aitasid iseseisva riigi loomisele kaasa, ning ka seda, mis juhtus pärast 24. veebruari 1918.

Need 95 aastat on selgelt üles kirjutatud ning mis veel olulisem: mõnigi meist on kogu seda aega omal nahal tunda saanud.

Nii omal nahal kogetu kui vanematelt kuuldu kinnitavad meile täpselt sedasama, mida muistse vabadusvõitluse järgsest perioodist rääkides väita tahetakse: eestlased on olnud sitked, töökad, eesmärgikindlad ning — uskuge või mitte — kokkuhoidvad. Kommunistlik võim ei suutnud ei küüditamise ega venestamisega anda surmavat lööki meie rahva säilimisele, sest eestlane tundis hädas teist eestlast.

See riik, mis meil on praegu, on eestlaste kujundatud. Lõppude lõpuks ei mängi rolli, kas meie juured ulatuvad 800 või 150 aasta taha. Tähtis on see, et meil on oma vaba riik.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s