Vaimse tervise abi peab muutuma kättesaadavaks

Terves kehas terve vaim! Ilus loosung, eks ole? Aga kas me märkame seda, kui terve keha sees on keegi oma murega üksi?

Sotsiaalministeeriumi andmete järgi kogeb iga neljas täiskasvanu aastas mõnda vaimse tervise probleemi ja ligikaudu viiendikul lastest ning noortest (sic!) esineb vaimse tervise häireid, mis vajavad spetsialisti abi. Pannes viimati mainitu perspektiivi, siis see tähendab, et ühes 24-pealises põhikooli klassis on umbes viis õpilast, kes vajaksid spetsialisti abi. Ühe lennu peale teeb see juba kümmekond noort, kes vajaksid täiendavat tähelepanu.

Las ma toon ühe näitaja juurde. Innove 2016. aasta uuringu kohaselt on Eestis hinnanguliselt puudu 400 logopeedi, 340 eripedagoogi, 315 koolipsühholoogi ja 183 sotsiaalpedagoogi. Need on need tugispetsialistid, kelle abil oleks mitmed vaimse tervise probleemid ennetatavad.

Kui me tahame, et noortele oleks tagatud mitmekülgselt tervislik (kooli)keskkond, peame enam panustama nende vaimse tervise toetamisse, et tagada neile õnnelikum tulevik. Peamine, et keegi ei jääks oma murega üksi.

Advertisements

Igale õpilasele oma kultuuriranits

 

Ilmselt on paljud inimesed nõus väitega, et õppimine ei toimu ainult koolis nelja seina vahel. Kogu elu meie ümber pakub õppetunde ning avastusi. Mina mäletan elavalt seda, kui ma käisin 2009. aastal Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud etendust “Meie, kangelased!”. Võiks öelda, et ma seain sealt külge pisiku, mis ajendas mind osalema kooliteatris ning osalema stand-up’i avatud mikri õhtutel. Need omakorda on lihvinud minu avaliku esinemise oskust ja andnud omakorda mitmeid häid tutvusi.

Noorte silmaringi avardamine peaks olema normaalne osa koolis õppimisest ning seda saab teha vaid siis, kui õpilased saavad külastada ka kultuurisündmusi ja -pärandit. Ometi see kõik maksab ning on kahetsusväärne, kui osade noorte areng jääb materiaalsete vahendite taha kinni. Seetõttu pean oluliseks, et riik tuleks siin õpetajatele ja lapsevanematele appi ning võimaldaks kõigil õpilastel külastada teatrit, kino, muuseume jt kultuuriasutusi. Sedasi saame muuta koolihariduse mitmekesisemaks ning anda kõigile õpilastele võrdsed võimalused kultuuri nautida.

Kaasaegne liikumisõpetus igasse kooli

 

Jah, mina olin koolis see õpilane, kellele meeldis hirmasti võistelda. Ennekõike spordis, sest ma olin ju üks parimaid kergejõustiklasi koolis. Aga kõigile selline konkurents ei meeldinud, sest nad pidid tegema midagi, milles nad ei tundnud end kindlana. Mõnel tekkis tõrge konkreetsete spordialade suhtes, teistel sportimise kui terviku suhtes.

Liikuma aga peab ning eriti hea, kui me ise tunneme selleks ka tungi. Mõõdukas sportimine ja enese liigutamine paneb aluse tugevale tervisele ning aitab kaasa parema enesehinnangu kujunemisele. Seega on oluline, et kool motiveeriks noori liikuma.

Kehalise kasvatuse tunnid ei peaks niivõrd andma meile konkreetseid teadmisi ühe või teise spordiala kohta kuivõrd motiveerima meid elama tervislikku elu, mille üks osa on mõõdukas sportimine ning teine tervislik toitumine. Viljandi Gümnaasiumis, kus ma neli aastat töötasin, seda ka tehti. Esikohal peab olema see, et noored mõistaksid, miks on vajalik ennast regulaarselt liigutada ning teaksid, kuidas seda teha tervist ohustamata.

Jah, paljud koolid on juba võtnud ette teekonna kehalise kasvatuse kaasajastamiseks, kuid oluline on panustada ka sellesse, et koolipäev tervikuna soodustaks aktiivset elustiili. Siinkohal on tänuväärne liikuma kutsuva kooli programm, millega saate lähemalt tutvuda siin.

Seisame koos selle eest, et noored armastaksid sportimist. Teeme nii, et noored elaksid tervislikult.

Sest see tee on olnud minu valik!

_mg_1859 (1)
Ma räägin Teile ühe loo, mis selgitab, miks ma läksin 2011. aasta oktoobris värske tudengina sotside Tartu kontorisse ja küsisin seal olevatelt inimestelt erakonnaga liitumise avaldust. Selleks ei alusta ma aga juttu iseendast, vaid oma isast.
Ma olen pärit kirikuõpetajate suguvõsast. Minu isa on vaimulik, minu kaks onu on vaimulikud ja minu nõbu on Kaitseväes kaplan. Seda kõike suuresti seetõttu, et ka minu vanaisa Eduard Salumäe oli Kuusalus kirikuõpetaja. Seal samas kasvasid üles kõik seitse Salumäede pere last. Nõukogude liidu ajal oli kristlastel riigi silmis väärusu levitaja märk küljes, mis muutis nende elu paljudega võrreldes raskemaks. Vaimulikud ja nende pered olid pideva jälgimise all ning igapäevane toimetulek polnud niisama lihtne. Ühtehoidmine ja usk aitasid neil sellest kõigest üle olla.
Kuusalus elas ka üks erivajadustega tüdruk. Ta oli teistega võrreldes teistsugune ning seetõttu ei suhtunud mitmed inimesed temasse kuigi mõistvalt. See tüdruk leidis lohutust Kuusalu kirikust, kus ta sagedasti jalgrattaga käis, sest seal hooliti temast. Ühel päeval, kui too tüdruk hakkas kirikust koju sõitma, oli keegi tema jalgrattalt ventiilide südamikud ära võtnud ning rehvid tühjaks lasknud. Ilmselgelt riivas selline ebaõiglus teda ning ta hakkas nutma. Minu toona poisieas olnud isa nägi seda ja ta pakkus tüdrukule abi. Nii võttiski isa Kuusalu pastoraadist ühelt oma pere jalgrattalt ventiili südamikud ära (mis võis tekitada teistes pereliikmetes teatavat pahameelt), paigaldas need tüdruku ratta külge, pumpas rehvid täis ja nii sai hädasolija rahuliku südamega kodu poole vändata.
Läks natuke aega mööda ja saabus minu isa leeripäev. Temale üllatuseks olid sinna tulnud ka tolle tüdruku vanemad, kaasas isale kingiks mõeldud kristallvaas. Kes on pärit nõukogude liidu ajast, teab et kristallvaas oli toona kallis asi ning tõenäoliselt oli see tüdruku vanemate jaoks suur väljaminek. Aga just sedavõrd suurelt väärtustasid selle tüdruku vanemad minu isa abi. Need ventiilisüdamikud, mis aitasid tollel tüdrukul koju sõita, maksid paar kopikat, kuid selle pere jaoks tähendasid need midagi enamat. Miski, mis oli olnud minu isa jaoks iseenesestmõistetav teguviis – ligimesest hoolida – oli selle tüdruku pere jaoks midagi uut. Miski, mida nad kogesid harva.
Ning nii me jõuamegi tänasesse päeva. See lugu räägib mulle, et miski ei takista meil näha kaugemale oma enda ninaotsast ja märgata teist inimest. Ka siis, kui me ise seisame silmitsi raskustega. Hoolimine ei nõua meilt muud, kui võimet mõelda selle, kuidas me tahame, et meiega käitutaks. Me ei pea ootama jääma valget laeva majanduskasvu või “Avengersite” superkangelastega, et leida probleemidele lahendused. Piisab sellest, kui me tahame näha inimesi meie ümber.
Just selle pärast olengi ma sotsiaaldemokraat, sest ma tajun, et just sotsiaaldemokraatias on iga inimene oluline. Sama mõte kannustas mind 2011. aasta 11. oktoobril minema Riia mäe kontorisse, et küsida sealt erakonnaga liitumise avaldust. Aastal 2019 kannustab see lugu mind kandideerima. Selline on olnud minu valik.

III päev koolis: Corlaer College ning tagasiside õpilastelt

“What a child can do in cooperation today, he can do alone tomorrow.” (Lev Võgotski)

Umbes sellise lausega võtaksin ma kokku selle, mida ma olen senimaani siin Amsterdamis näinud. Eriti pärast teist vestlust õpetaja Markiga ja Corlaeri kooli külastust. Tänases postituses räägin ma natuke Corlaeri koolist, mida Ijburgi kool teistekoolidega teeb ning senistest vestlustest õpilastega.

Innovaatiliste koolide võrgustik

Kuigi eelnevalt esile toodud Võgotski tsitaat keskendub ühe noore indiviidi arengule, võib seda ideed laiendada ka suuremale kooslusele, näiteks koolile. Kui sul on olemas mitu omavahel koostööd tegevat kooli, siis tõenäoliselt on need samad koolid võimelised tulevikus iseseisvalt arenema. Umbes sarnast põhimõtet kasutavad ka mõned koolid Amsterdami lähiümbruses.

Kuigi Ijburgi kool on üks väheseid koole, mis kasutab õppetöö läbiviimiseks eelnevates postitustes kirjeldatud filosoofiat, pole see siiski ainus seesugune õppeasutus. Et viia mind kurssi teiste innovaatiliste koolidega lähiümbruses, võttis Freek Wevers mind kolmapäeval kaasa ühele sündmusele Corlaer College’i nimelises koolis, kus mulle tehti kiire kuid informatiivne tuur. Tuuri viis läbi kooli direktor Robert.

Tegu on ühe kooliga, millega Ijburgi kool koostööd teeb. Vastastikku jagatakse õpetamise praktikaid, digitaalseid lahendusi kui ka kogemusi/infot, mida on saadud välisriikidest. Samasugust infovahetust tehakse teistegi koolidega ning kord on Ijburg teadmiste edastajaks, teinekord teistelt õppijaks.

Corlaer College

Corlaeri kool on Amsterdamist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuv piirkonnakool, kus õpivad noored nii Amsterdamist kui ka mujalt lähiringkonnast. Sarnaselt Ijburgile on sealgi ühendatud kõik kolm keskkooli taset, täpselt samadel põhjustel kui Ijburgis. Kahes hoones tegutsevas koolis õpib kokku umbes 2000 õpilast, mõlemas hoones umbes sama palju. Huvitav on see, et üks hoone on ehitatud aastal 1999 nö klassikalise koolihoonena, mis lähtub koridoride süsteemist, ning teine 2006-ndal aastal valminud maja sarnaneb ülesehituselt Ijburgi kooliga. Ausalt öeldes meeldis Corlaeri uus maja mulle rohkem kui Ijburgi uus maja, sest see tundus olevat oluliselt avaram tänu klaasseintele, mida on seal ikka väga palju. Mulle tehti seal napilt üle 30 minuti kestnud tuur, mistõttu pole minu isiklik galerii sellest kuigi põhjalik. Seetõttu soovitan vaadata pilte lisaks siit ja siit. Vanemast majast ma pikemat juttu ei tee, kuna midagi sarnast võite kohata ka Viljandi Jakobsoni või Paalalinna koolis.

Nagu võib piltidelt näha, on ka nemad rakendamas avatud ruumi põhimõtet. Kooli direktor Robert ütles, et tema meelest võiksid klassiruumid olla ka eemaldatavate seintega, kuid mitte kõik ei pruugi tema entusiasmi jagada. Nagu ta isegi väitis, siis täiesti piirideta ruum võib teistele mõjuda vastupidi ahistavalt, mistõttu tuleb mingid suletud ruumid ikkagi tagada. Ehk siis päris üle võlli ei tasu asja ajada. Ruumid on loodud selliselt, et igal grupil oleks võimalik leida endale sobiv koht õppimiseks. Loomulikult tuleb õpetajale eelnevalt teada anda, kus plaanitakse õppida, kuid kokkuvõttes on õppimiseks sobivat pinda nii palju, et kuigi kaugele ei pea klassiruumist minema.

Corlaeri kooli õpilased kasutavad igapäevaseks õppetööks isiklikke Chromebook’e, mille kaudu saavad nad ligipääsu kõigile õppematerjalidele ning mis on nende otseseks töövahendiks, nii nagu Ijburgi õpilased kasutavad iPad’i. Ühtlasi on osadesse klassidesse pandud täiendavad lauaarvutid, et sooritada digitaalselt mahukamaid töid. Näiteks oli kunstiklass varustatud vist kaheksa iMac’iga.

Võiks nüüd küsida, et mida need toredad vigurid noortele annavad? Robert rääkis, et nad mõõdavad aeg-ajalt mõlema maja noorte õpimotivatsiooni ning tema jutu järgi on uuema maja õpilastel püsivalt mõnevõrra kõrgem õpimotivatsioon. Tõsi, asi võib olla ka selles, et uuemas majas õpivad ka VWO taseme õpilased (soovitan lugeda eelmise päeva ülevaadet), kuid midagi võib see siiski meile öelda. Robert ise seletas seda tõsiasjaga, et uuem maja annab noortele rohkem võimalusi oma õpikeskkonna kujundamiseks, mistõttu tajub noor rohkem iseenda rolli õppetöö kujundamise juures. Teatud iva on selles olemas, sest kuivõrd inspireeritud saad sa olla kohas, kus on neli tellisseina, millest välja minnes vaatavad sulle vastu veel neli tellisseina, mille sisse on eksinud paar 1,5×1,5m akent?

Mis puudutab õppetöö ülesehitust, siis alusfilosoofia on seal sama mis Ijburgi koolis, mistõttu ma sellele hetkel ei keskendu, kuna sellest sai kirjutatud pikemalt eilses postituses.

Mida arvavad oma koolist Ijburgi õpilased?

Üks asi on see, mida arvavad kooli juhid ja õpetajad, kuid olulisemgi on see, mida arvavad õpilased. Siin veedetud aja jooksul olen suhelnud ühe noorema astme grupiga ning ühe vanema astme grupiga. Mõlemal juhul on tegu olnud väga avatud suhtlejatega. Kui nooremate õpilaste puhul oli tegu õpetajate poolt ette söödetud noortega, siis vanemad noored võtsin ma ise sobival hetkel rajalt maha.

Mis oli kahe grupi puhul ühist, oli avatud ruumi meetodi ning eri tasemete koos tegutsemise kiitmine. Mõlemad grupid leidsid, et avatud ruum annab neile juurde vabadust ning võimaluse otsustada, kuidas nad täpsemalt ülesannete sooritamisele lähenevad. Samas tõid nad koheselt välja, et koha valik tuleb õpetajaga kooskõlastada ning päris igat seltskonda õpetaja siiski enda silma alt ära ei lase. Kuigi õpetajad käivad gruppide vahel ringi, on nad selgelt osade noorte juures rohkem kui teiste juures. Need on nn jutukamad noored, kellel on raskem ülesande sooritamisele keskenduda ja kelle tööd peab õpetaja hoolikamalt vaatlema. Seda olid varasemalt maininud ka õpetajad, aga õpilased tõid selle aspekti vaat et kohe alguses välja. Nooremale grupile meeldis väga ka digitaalses keskkonnas tegutsemine, sest sedasi on neile vajalik informatsioon ühest kohast kättesaadav ning nad ei pea suuri kotte paksude õpikutega kaasas kandma. Seda peab küll ütlema – koolikotid on siinsetel noortel tavatult väikesed.

Vanemad õpilased meenutasid hea sõnaga oma kahte esimest aastat Ijburgi koolis ning pidasid neid oma koolitee parimateks. Sama hea sõnaga ei meenutanud nad aga käesolevat (viiendat aastat) ning sellele eelnenut õppeaastat. Põhjus aga polnud mitte avatud ruumis või filosoofias, mida kool esindab, vaid pigem õpetajates. Nimelt on viimaste aastate jooksul tulnud kooli palju uusi (ja noori) õpetajaid ning vanemad olijad on leidnud endale rakendust kas muu töö peal või läinud pensionile (ka Hollandis on õpetajaskond vananemas). Kuna tegu on kasvava organisatsiooniga, on kool püüdnud leida võimalikult kiiresti uusi õpetajaid, et uusi klasse avada, kuid see tähendab ka seda, et tööle on võetud palju noori, kellel õpetajaks olemise kogemus kas puudub või on väga napp. Seda tõdes ka vanemate astmete osakoolide juhataja, kes pidas üheks raskuseks tänases süsteemis uute õpetajate leidmist. Sellest tulenevalt ollaksegi sunnitud tööle võtma noori alles ülikoolis õppivaid inimesi, kelle väljaõpe on veel poolik või kogemused puudulikud. Võimalik et just seetõttu ütlesid vanemate gruppide noored mulle seda, et neil on raskem noorte, mitte vanemate õpetajatega, keda pigem heade sõnadega mainitakse.

Puudusena nimetasid õpilased ka seda, et kohati erinevad nende õppegruppide suurused. Kui mõnes aines (nt inglise keeles) võib grupis olla korraga vaid 8 õpilast, siis teises aines (nt bioloogias) võib klassis olla lausa 32 õpilast. Ideaalis näeksid nad ise seda, et grupid oleks pidevalt ühtlase suurusega.

Toon siin välja ka ühe tõsiasja, mille jätsin eile nimetamata. Nimelt ei toimu pärast esimest kahte õppeaastat enam segarühmades õppimist ning iga suund hakkab rohkem keskenduma oma taseme õpingutele. Asi on lihtsalt selles, et ka siinsed koolid on riigieksamite ahelates, mistõttu tuleb mingil hetkel hakata valmistama neid oma taseme riigieksamiteks. Segagruppides oleks seda mõnevõrra keerulisem teha. Lühidalt, kui teistes Hollandi koolides lüüakse õpilased tasemegruppideks juba siis, kui nad on 12-aastased, siis Ijburgis toimub see mõnevõrra hiljem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpilased olid kooli üldise ülesehituse suhtes positiivselt meelestatud, kuid murepilved kerkisid esile siis, kui tuli juttu õpetajatest ning nende ettevalmistusest. Nooremates astmetes õppimist ja segarühmades tegutsemist kiitsid aga mõlemad grupid ühtemoodi.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine postitus tuleb kusagil nädala lõpus, sest homme on mul nö lennupäev. Minu siin olemise aeg hakkab otsa saama ja viimases postituses keskendun ma nendele küsimustele, mida mainisin esimeses Amsterdami postituses, ning jagan muljeid minu teisest vestlusest õpetaja Markiga.

 

II päev koolis: möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Teine päev koolis andis juba küllalt palju infot selle kohta, milline on Hollandi üldine koolisüsteem ning kuidas Ijburgi kool sellest erineb. Kokkuvõtvalt seisneb Ijburgi kooli on eripära selles, et nad on hakanud aktiivselt rakendama teooriaid, millest meiegi haridusringkondades nõnda aktiivselt räägitakse. Lihtsalt pole jõutud nende rakendamiseni, vähemalt mitte laiemalt. Käesolevas postituses seletangi lahti Hollandi süsteemi üldise loogika ning need punktid, kus Ijburg on valinud teise tee.

Hollandi haridussüsteemist üldisemalt

Kui Eestis on koolisüsteem jagatud alg-, põhi-, kesk-, kõrg- ja ametikoolide vahel, siis Hollandis on pilt mõnevõrra erinev. Postituse kaanepilt (autoriteks Freek Wevers ja Mark van der Pol) aitab seda lahti seletada. Hollandis on kohustuslik kooliiga 5-18 eluaastat. Sealjuures on reaalsus see, et tegelikult pannakse oma lapsed kooli juba alates neljandast eluaastast. Selles eas on koolis käimine sarnasem meie lasteaedadele, lihtsalt nimetus erinev. Sealt kasvab see üle meie mõistes koolihariduseks. Alates 16-ndast eluaastast on koolis käimine pooleldi kohustuslik, mis tähendab, et noor peab osalema vähemalt kahel päeval nädalast haridustegevuses.

Algkool kestab keskeltläbi kaheksa aastat ehk algkooli lõpuks on noored umbes 12-aastased. Algharidus on kõigile ühesugune ning erinevaid tasemerühmasid ei eristata. Kooliastme lõpus peavad õpilased tegema riikliku testi. Selle ja õpetaja soovituse tulemusel selgub, millise taseme keskharidust hakkab noor omandama. See tähendab, et alates 12-ndast eluaastast algab tasemeteklassidesse jagunemine. Kelle tulemused on madalamad, sisenevad nn VMBO tasemele, mis on nelja-aastane ettevalmistus ametikoolidesse minekuks ehk nn kutsekoolieelne aste. Teine on HAVO tase ehk meie mõistes üldkeskharidus (viis aastat), mis annab aluse kõrgemaks kutseõppeks ning siis kõrgeim ehk VWO kuueaastane programm, mis on otsene ettevalmistus ülikooli minejatele. Proportsionaalselt õpib neis astmetes vastavalt esimeses astmes umbes 45%, keskmises 35% ja kolmandas ehk kõrgeimas 20% Hollandi noortest. Üks keskkool võib korraga anda nii ühte taset kolmest kui ka mitut korraga.

Sellise mudeli suunas on välja öeldud mõningast kriitikat ning ka Ijburgi koolis nähakse sellel omajagu varjukülgi. Kuigi teoorias on noorel võimalik pärast VMBO õpinguid proovida pääseda edasi õppima HAVO või VWO tasandile, siis reaalsuses on see väga keeruline. Kui tegu on puhtalt VMBO kooliga, siis enamasti puudub tal ettevalmistus ja kogemus selleks, et kõrgemale tasemele üle minna. Samuti pole puhtalt ühe taseme koolides õpetajatel võimalik integreerida seda noort teiste tasemerühmadega, mis suunaks seda noort ehk rohkem pingutama või tänu millele saaks ta innustust teistelt andekatelt noortelt. Seega toimub juba üpris noores eas esimene sildistamine, mis ühelt poolt võib toetada kõige andekamate arengut, kuid seevastu pärssida teiste noorte talendi avaldumist.

Ijburgi kooli eripära

Ijburgi koolis on olemas kõik kolm taset ning nende koolis toimubki esimese kahe aasta jooksul aktiivne erinevate tasemerühmade omavaheline integreerimine ehk on nö segarühmad. See tähendab, et korraga on tunnis näiteks VMBO ja VWO noored. Neil on küll erineva raskusastmega ülesanded, et iga noor saaks vastavalt oma võimetele teatud ülesandeid sooritada, kuid samal ajal on need noored koos õppimas. Nii saavad ühed õpilased vajadusel teistele kaasõpilastele abiks olla. Ijburgi lähenemine seisnebki selles, et tekitada terviklik kogukond, kus on erineva taustaga noored üheskoos.

Kuid et selline segarühmades tegutsemine saaks edukalt toimida, on vaja õiget mentaliteeti, mis tuleks võimalikult varakult noortele selgeks teha. Kolm alusomadust, mida püütakse noortesse sisendada, on initsiatiivikus, vastutustundlikkus ja oma tegude eest vastutuse võtmine. Need kolm omadust teevad võimalikuks segagruppides tegutsemise, sest noor ei sea oma õpitegevust mitte teiste järgi (ei jääda kinni sellesse, kui palju pingutab tema pinginaaber), vaid vastutab ise oma õpingu eest ja kujundab oma haridusteed ise. Kui noor ei jaga seda arusaama, võib segagruppides tegutsemine mõjuda vastupidiselt („Miks mina pean rohkem pingutama, kui pinginaaber saab vähemaga läbi?“).

Et noortes kinnistada seda eneseteadlikkust, tuleb pidevalt nendega koos analüüsida, mis on kogu selle õppeprotsessi laiem eesmärk. Loomulikult on selleks iga inimese individuaalne areng, kuid Ijburgis rõhutatakse sealjuures seda, et tänu teistele inimestele meie ümber saamegi me ise areneda. Sellise kogukonnatunde loomiseks on võetud kasutusele minu meelset mõned väga nutikad lahendused. Seletan need lahti Ijburgi College 2 hoones nähtu põhjal, kuna olen just siin veetnud enamuse oma ajast.

  • Nagu eilses postituses mainitud, siis jaguneb üks kool omaette osadeks. Võib öelda, et omaette osakoolideks. See tähendab, et ühe hoone sees, kus on umbes 600 õpilast, on veel eraldi neli osakooli (tulevikus 5), kus on omad osakonna töötajad, kes aitavad muidu hiiglaslikuna mõjuvas koolis tekitada neli väiksemat kogukonda, kus saab igale noorele personaalsemalt läheneda. Selle osakooli sees on ühe õpetaja kohta umbes 15-17 õpilast ehk tegu pole suurte nn mammutklassidega. Seega, ühe suure massi sees on loodud neli personaalsemat keskkonda, millega noor saab annast otsesemalt samastada.
  • Iga koolipäev algab ja lõppeb mentorgruppidega. Ühes grupis on umbes 17 noort ning igal hommikul istub nendega maha üks õpetaja, kellega koos arutatakse läbi, mida algaval päeval tehakse ning päeva lõpus arutatakse, mida õpiti. See aitab taas noorel keskenduda, samal ajal neid kogukonnaga sidudes. Antud juhul on tegu gruppidega, kus on ühe ja sama taseme noored.
  • Avatud ruumi põhimõte julgustab noori endit kujundama seda ruumi, kus ja kuidas nad õpivad. Vastavalt isiklikele eesmärkidele valib noor õppimise viisi.
  • Kombineeritakse omavahel erinevaid õppeaineid, et tekiks selgem seos erinevate teemade vahel. Ehk siis näidatakse, kuidas kõik koolis toimuv panustab suure eesmärgi saavutamisse. Sealjuures lõppeb iga teoreetilise teadmise omandamine praktilise väljundiga. Näiteks täna külastab üks vanema astme grupp Amsterdami lähtistel ameerika mägede kompleksi, et seal hakata analüüsima kogu kompleksi tehnilist lahendust ning mõõtma, millised jõud sellise agregaadi toimimisel avalduvad. Ühtlasi ehitab üks grupp päikeseenergial töötavat paati, mille nad on ise disaininud (pilte näete all olevast galeriist).
  • Kõiki kooliga seotud subjekte käsitletakse õppetöös osalejatena. Kõik koolis töötavad inimesed, õpilased, lapsevanemad, organisatsioonid koolist väljaspool – neid kõiki käsitletakse õppeprotsessis osalejatena. Ei ole jämedat joont, mis eristaks kooli muust maailmast.

Möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Kes on pedagoogika aluseid õppinud, võib Ijburgi lähenemises kohata mõndagi tuttavat. Need tuttavad on Skinner, Võgotski ja Piaget, kelle teooriaid on kooli asutajad eeskujuks võtnud. See tähendab seda, et tegelikkuses on selle kooli meeskond võtnud ette ja hakanud rakendama ideid, mis on olnud meie ees juba pikka aega. Loomulikult mitte päris üks-ühele, kuid raamistik, millest lähtuda, on olnud meile juba ammu teada. Iseasi, kas me oleme seda lähenemist usaldanud. Seni nähtu põhjal julgeksin väita, et võiksime usaldada küll.

This slideshow requires JavaScript.

Siinkohal tänaseks lõpetan, et postitust mitte liiga pikaks ajada. Homme jagan juba järgmisi muljeid.

I päev koolis: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

Esimene päev Ijburgi (hääldatakse ’äuburg’ või kuidagi selliselt) koolis tõi välja ühe tõsiasja – kui oled ikkagi 18 aastat kokku puutunud ühe süsteemiga, on uue mõistmine ikka paganama keeruline. Pole midagi parata, Hollandi koolisüsteem on mõnevõrra erinev Eesti omast ning kui sa pead kõigepealt võõras keeles selle terminoloogiaga tutvuma ja siis teisendama selle emakeelde ning võrdlusesse tuttava süsteemiga, võtab see juhtme natuke kokku küll. Eriti siis, kui sa oled veel Ijburgi koolis, mis läheneb veel natuke omamoodi Hollandi mudelile. Harutan selle juhtme teie ees homses postituses veidi selgemalt lahti, sest selleks hetkeks olen kohtunud ka teiste Hollandi koolidega, mida siinse kooli direktor Freek Wevers mulle näidata soovib. Tänases postituses keskendun rohkem sellele, mida ma esimesel päeval nägin ja mida kuulsin.

Kõigepealt koolihoonetest ning ideest, millest lähtuvalt need on planeeritud. Esmalt mainin ära, et on olemas Ijburg College 1 ja 2. Mõlemas õpivad noored alates 12. eluaastast ning kõige vanemad noored on keskeltläbi 17-18-aastased. Mina veedan oma aja eelkõige koolis number 2. Nimelt on tegu üpris noore kooliga, mis on kümne tegutsemisaastaga kõvasti kasvanud. Esmalt ühte hoonesse mahtunud koolil valmis tänavu jaanuaris teine hoone, mis kannabki tähist „2“. Tegelikult kolis üks osa kooli esimesest majast välja juba enne tänavu jaanuarit, kuid siis tegutseti asenduspindadel. Kui Ijburg College 1 hoones on rohkem kunsti ja humanitaarsuunitlusega rühmad, siis teises hoones on loodusteadustele keskendunud noored. Hooned on omakorda jagatud mitmeks omaette kooliks, mis tähendab lihtsalt seda, et kool on jagatud osadeks, kus tegutsevad omad rühmad. See tähendab, et rühmadel on oma keskkond, mida nad kujundavad. Nt Ijburg College 2 hoones on neli kooli, kus esimeses ja teises koolis õpivad noored vanusevahemikus umbes 12-15 eluaastat ning kolmandas ja neljandas koolis vanemad õpilased. See, millal õpilane jõuab ühest koolist teise, sõltub suuresti sellest, kui kiiresti ta omandab uusi teadmisi. Sellest aga homses postituses põhjalikumalt.

Hoonete ülesehituse loogika on samasugune, mida võite näha ka piltidelt. Nimelt kasutavad mõlemad koolid avatud klassiruumide põhimõtet. See tähendab, et kogu kooliruum on omamoodi õpperuum. Ei ole olemas tühje koridore, kus veedetakse vaba aega või mida kasutatakse kappide pinnana. Iga ruutmeeter on läbi mõeldud selliselt, et selle peal oleks võimalik õppetööd läbi viia. Nii võime näha avatud ruumis laudu ja toole, kus viiakse läbi täispikkasid tunde. Ning tundub, et selline ülesehitus sobib õpilastele. Kuigi õigem oleks siin kasutada ühe õpilase vastust, mille ta andis mulle, kui soovisin kuulda tema arvamust sellise lahenduse osas: „Mulle meeldib, kuigi kui aus olla, ei olegi ma teistsuguses keskkonnas olnudki. Seega ma ei oska teistmoodi asja nähagi.“

Loomulikult on olemas ka klassikalised klassiruumid, mida tihti kasutatakse kombineeritult avatud klassiruumidega. Tunnid on selles koolis 60-80 minutit pikad ning on tavapärane, et kui tundi alustatakse klassiruumist, liiguvad õpilased iseseisva ülesande tegemise ajaks avatud ruumi, mis on nende klassi kõrval. Seal saavad õpilased otsustada, kas nad näiteks kuulavad muusikat ülesande sooritamise kõrvale vms. Kusjuures sellist häda, et keegi muusikat liiga kõvasti kuulaks, mina veel kohanud pole. Võib-olla peitub saladus selles samas avatud ruumi põhimõttes – õpilane pole surutud kindlasse ruumi kindla laua taha, vaid ta kujundab ise oma õpikeskkonna.

Eraldi ruumid on mõeldud spetsiifilisteks tegevusteks. Loomulikult on olemas kunstiklass, käsitööklass, labor jne, aga Ijburgi kooli esimeses hoones on ka näiteks õpilaste oma black-box, kus toimuvad igal nädalal näitlemise töötoad. Siinkohal ongi paslik mainida, et ühel päeval nädalas on õpilastel kohtus osa võtta mõnest töötoast (nö töötubade päev) ning siis saab õpilane ise valida, mida ta parajasti soovib teha.

Tehnilise poole pealt tasub mainida, et nutitelefonid on koolis keelatud. Kuid seevastu on igal õpilasel oma iPad, mida nad aktiivselt igas tunnis kasutavad. See aga ei tähenda, et nad pidevalt netis surfaks, kuigi teatud ülesannete puhul on see tarvilik. Enamasti kasutavad ja oma enda kooli keskkonda, kus on üleval digiõpikud, mille on kokku kirjutanud nende enda õpetjad (sic!). See tähendab, et iga õppeaine puhul on nende õpetajad kokku kirjutanud digitaalse õppematerjali koos piltide ja joonistega, mis aitab neil ülesandeid sooritada. Tundide alguses kirjeldavad õpetajad teemat ja ülesannet ning siis saavad õpilased digikeskkonnast materjali kätte ning asuvad kas individuaalselt või rühmades tööle. Mind üllataski see, kuivõrd eesmärgipäraselt õpilased neid tahvleid kasutasid. Ma ei silmanud FBs logelemist vms. Tegutseti eesmärgipäraselt, kuigi eks neid, kes vahepeal mullimängudele kaldusid, ikka leidus. Tegu on siiski noortega.

Suur pluss, mis kogu kooli iseloomustas, oli õppeainete integreerimine ja õpetajate omavaheline koostöö mingi teema õpetamisel. Näiteks on praegu selle perioodi kandvaks teemaks valitud säästev areng ning keskkonnakaitse. See tähendab, et võimalikult paljude õppeainetes käsitletakse infot, mis aitab noortel rohkem teada saada, mida õpitakse. Ühes aines, mis oli kombineeritult geograafia- ja ajalootund, uurisid õpilased seda, millised fossiilsed energiaallikad on olnud kasutusel erinevates maailma otstes ning kuidas on nende kasutamise kogused aja jooksul muutunud. Kunstitunnis tehti stop-motion animatsioone sellest, mis juhtub siis, kui me ei tegutse loodussäästlikult. Päeva lõpus tegid õpilased loodusõpetuse tunnis energiasäästmise lahendusi ehk pidid üles otsima tehnilised lahendused, mis aitaks vähendada nende igapäevast elektri- ja gaasikulu. Matemaatikaõpetaja seda teemat enda tundi ei toonud, kuna maadleb temagi samade hädadega, mis kohalikud õpetajad – liiga palju materjali, liiga vähe aega. Kui küsisin talt, kas kohalikele noortele meeldib matemaatika, oli tema vastus tabav: „Täpselt sama palju kui mujal maailmas. Ehk kes oskab, sellele meeldib ja vastupidi,“ tõdedes samal ajal, et matemaatika pole lihtne aine, mistõttu tulihingelisi austajaid liiga palju pole.

Esimesel päeval jälgisin ka erinevaid tunde ja lähenemisi, kuidas õpetajad aitasid õpilastel tunni teemale keskenduda. Eriti jäi silma õpetaja Mark, kes tundi läbivalt hoidis rahulikku kõnetooni, olles samal ajal väga sõbralik noorte vastu. Kui tunni alguses oli u 2-3 minutit kõva lärmi, siis ühel hetkel seisis Mark sirgelt klassi ette ja hakkas rahulikul toonil ja üldse mitte ähvardavalt kõnelema, mille peale u 24 noort haudvaikseks jäid ning kuulasid. Marki sõnum (mida aitas tõlkida üks tema kolleeg, kes oli antud tunnis abiõpetajaks) oli konkreetne: „Me oleme koos selles koolis ning me õpime iseenese jaoks. Minu enese käitumine mõjutab minu õppimist.“ Hiljem Markiga vesteldes tõi ta välja, et see on suhtumine, millesse nad usuvad kogu kooliperega. Ühtlasi toonitas ta, et seda mõtet ja suhtumist tuleks kujundada noortes võimalikult varakult, sest vanemas eas on raske seda sõnumit edasi anda, kui seda mõtet pole varem omaks võetud. Nagu ta ise ültes: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

This slideshow requires JavaScript.

Homses postituses räägin juba täpsemalt Hollandi koolisüsteemist ja sellest, kuidas Ijburgi kooli lähenemine sellest erineb.