III päev koolis: Corlaer College ning tagasiside õpilastelt

“What a child can do in cooperation today, he can do alone tomorrow.” (Lev Võgotski)

Umbes sellise lausega võtaksin ma kokku selle, mida ma olen senimaani siin Amsterdamis näinud. Eriti pärast teist vestlust õpetaja Markiga ja Corlaeri kooli külastust. Tänases postituses räägin ma natuke Corlaeri koolist, mida Ijburgi kool teistekoolidega teeb ning senistest vestlustest õpilastega.

Innovaatiliste koolide võrgustik

Kuigi eelnevalt esile toodud Võgotski tsitaat keskendub ühe noore indiviidi arengule, võib seda ideed laiendada ka suuremale kooslusele, näiteks koolile. Kui sul on olemas mitu omavahel koostööd tegevat kooli, siis tõenäoliselt on need samad koolid võimelised tulevikus iseseisvalt arenema. Umbes sarnast põhimõtet kasutavad ka mõned koolid Amsterdami lähiümbruses.

Kuigi Ijburgi kool on üks väheseid koole, mis kasutab õppetöö läbiviimiseks eelnevates postitustes kirjeldatud filosoofiat, pole see siiski ainus seesugune õppeasutus. Et viia mind kurssi teiste innovaatiliste koolidega lähiümbruses, võttis Freek Wevers mind kolmapäeval kaasa ühele sündmusele Corlaer College’i nimelises koolis, kus mulle tehti kiire kuid informatiivne tuur. Tuuri viis läbi kooli direktor Robert.

Tegu on ühe kooliga, millega Ijburgi kool koostööd teeb. Vastastikku jagatakse õpetamise praktikaid, digitaalseid lahendusi kui ka kogemusi/infot, mida on saadud välisriikidest. Samasugust infovahetust tehakse teistegi koolidega ning kord on Ijburg teadmiste edastajaks, teinekord teistelt õppijaks.

Corlaer College

Corlaeri kool on Amsterdamist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuv piirkonnakool, kus õpivad noored nii Amsterdamist kui ka mujalt lähiringkonnast. Sarnaselt Ijburgile on sealgi ühendatud kõik kolm keskkooli taset, täpselt samadel põhjustel kui Ijburgis. Kahes hoones tegutsevas koolis õpib kokku umbes 2000 õpilast, mõlemas hoones umbes sama palju. Huvitav on see, et üks hoone on ehitatud aastal 1999 nö klassikalise koolihoonena, mis lähtub koridoride süsteemist, ning teine 2006-ndal aastal valminud maja sarnaneb ülesehituselt Ijburgi kooliga. Ausalt öeldes meeldis Corlaeri uus maja mulle rohkem kui Ijburgi uus maja, sest see tundus olevat oluliselt avaram tänu klaasseintele, mida on seal ikka väga palju. Mulle tehti seal napilt üle 30 minuti kestnud tuur, mistõttu pole minu isiklik galerii sellest kuigi põhjalik. Seetõttu soovitan vaadata pilte lisaks siit ja siit. Vanemast majast ma pikemat juttu ei tee, kuna midagi sarnast võite kohata ka Viljandi Jakobsoni või Paalalinna koolis.

Nagu võib piltidelt näha, on ka nemad rakendamas avatud ruumi põhimõtet. Kooli direktor Robert ütles, et tema meelest võiksid klassiruumid olla ka eemaldatavate seintega, kuid mitte kõik ei pruugi tema entusiasmi jagada. Nagu ta isegi väitis, siis täiesti piirideta ruum võib teistele mõjuda vastupidi ahistavalt, mistõttu tuleb mingid suletud ruumid ikkagi tagada. Ehk siis päris üle võlli ei tasu asja ajada. Ruumid on loodud selliselt, et igal grupil oleks võimalik leida endale sobiv koht õppimiseks. Loomulikult tuleb õpetajale eelnevalt teada anda, kus plaanitakse õppida, kuid kokkuvõttes on õppimiseks sobivat pinda nii palju, et kuigi kaugele ei pea klassiruumist minema.

Corlaeri kooli õpilased kasutavad igapäevaseks õppetööks isiklikke Chromebook’e, mille kaudu saavad nad ligipääsu kõigile õppematerjalidele ning mis on nende otseseks töövahendiks, nii nagu Ijburgi õpilased kasutavad iPad’i. Ühtlasi on osadesse klassidesse pandud täiendavad lauaarvutid, et sooritada digitaalselt mahukamaid töid. Näiteks oli kunstiklass varustatud vist kaheksa iMac’iga.

Võiks nüüd küsida, et mida need toredad vigurid noortele annavad? Robert rääkis, et nad mõõdavad aeg-ajalt mõlema maja noorte õpimotivatsiooni ning tema jutu järgi on uuema maja õpilastel püsivalt mõnevõrra kõrgem õpimotivatsioon. Tõsi, asi võib olla ka selles, et uuemas majas õpivad ka VWO taseme õpilased (soovitan lugeda eelmise päeva ülevaadet), kuid midagi võib see siiski meile öelda. Robert ise seletas seda tõsiasjaga, et uuem maja annab noortele rohkem võimalusi oma õpikeskkonna kujundamiseks, mistõttu tajub noor rohkem iseenda rolli õppetöö kujundamise juures. Teatud iva on selles olemas, sest kuivõrd inspireeritud saad sa olla kohas, kus on neli tellisseina, millest välja minnes vaatavad sulle vastu veel neli tellisseina, mille sisse on eksinud paar 1,5×1,5m akent?

Mis puudutab õppetöö ülesehitust, siis alusfilosoofia on seal sama mis Ijburgi koolis, mistõttu ma sellele hetkel ei keskendu, kuna sellest sai kirjutatud pikemalt eilses postituses.

Mida arvavad oma koolist Ijburgi õpilased?

Üks asi on see, mida arvavad kooli juhid ja õpetajad, kuid olulisemgi on see, mida arvavad õpilased. Siin veedetud aja jooksul olen suhelnud ühe noorema astme grupiga ning ühe vanema astme grupiga. Mõlemal juhul on tegu olnud väga avatud suhtlejatega. Kui nooremate õpilaste puhul oli tegu õpetajate poolt ette söödetud noortega, siis vanemad noored võtsin ma ise sobival hetkel rajalt maha.

Mis oli kahe grupi puhul ühist, oli avatud ruumi meetodi ning eri tasemete koos tegutsemise kiitmine. Mõlemad grupid leidsid, et avatud ruum annab neile juurde vabadust ning võimaluse otsustada, kuidas nad täpsemalt ülesannete sooritamisele lähenevad. Samas tõid nad koheselt välja, et koha valik tuleb õpetajaga kooskõlastada ning päris igat seltskonda õpetaja siiski enda silma alt ära ei lase. Kuigi õpetajad käivad gruppide vahel ringi, on nad selgelt osade noorte juures rohkem kui teiste juures. Need on nn jutukamad noored, kellel on raskem ülesande sooritamisele keskenduda ja kelle tööd peab õpetaja hoolikamalt vaatlema. Seda olid varasemalt maininud ka õpetajad, aga õpilased tõid selle aspekti vaat et kohe alguses välja. Nooremale grupile meeldis väga ka digitaalses keskkonnas tegutsemine, sest sedasi on neile vajalik informatsioon ühest kohast kättesaadav ning nad ei pea suuri kotte paksude õpikutega kaasas kandma. Seda peab küll ütlema – koolikotid on siinsetel noortel tavatult väikesed.

Vanemad õpilased meenutasid hea sõnaga oma kahte esimest aastat Ijburgi koolis ning pidasid neid oma koolitee parimateks. Sama hea sõnaga ei meenutanud nad aga käesolevat (viiendat aastat) ning sellele eelnenut õppeaastat. Põhjus aga polnud mitte avatud ruumis või filosoofias, mida kool esindab, vaid pigem õpetajates. Nimelt on viimaste aastate jooksul tulnud kooli palju uusi (ja noori) õpetajaid ning vanemad olijad on leidnud endale rakendust kas muu töö peal või läinud pensionile (ka Hollandis on õpetajaskond vananemas). Kuna tegu on kasvava organisatsiooniga, on kool püüdnud leida võimalikult kiiresti uusi õpetajaid, et uusi klasse avada, kuid see tähendab ka seda, et tööle on võetud palju noori, kellel õpetajaks olemise kogemus kas puudub või on väga napp. Seda tõdes ka vanemate astmete osakoolide juhataja, kes pidas üheks raskuseks tänases süsteemis uute õpetajate leidmist. Sellest tulenevalt ollaksegi sunnitud tööle võtma noori alles ülikoolis õppivaid inimesi, kelle väljaõpe on veel poolik või kogemused puudulikud. Võimalik et just seetõttu ütlesid vanemate gruppide noored mulle seda, et neil on raskem noorte, mitte vanemate õpetajatega, keda pigem heade sõnadega mainitakse.

Puudusena nimetasid õpilased ka seda, et kohati erinevad nende õppegruppide suurused. Kui mõnes aines (nt inglise keeles) võib grupis olla korraga vaid 8 õpilast, siis teises aines (nt bioloogias) võib klassis olla lausa 32 õpilast. Ideaalis näeksid nad ise seda, et grupid oleks pidevalt ühtlase suurusega.

Toon siin välja ka ühe tõsiasja, mille jätsin eile nimetamata. Nimelt ei toimu pärast esimest kahte õppeaastat enam segarühmades õppimist ning iga suund hakkab rohkem keskenduma oma taseme õpingutele. Asi on lihtsalt selles, et ka siinsed koolid on riigieksamite ahelates, mistõttu tuleb mingil hetkel hakata valmistama neid oma taseme riigieksamiteks. Segagruppides oleks seda mõnevõrra keerulisem teha. Lühidalt, kui teistes Hollandi koolides lüüakse õpilased tasemegruppideks juba siis, kui nad on 12-aastased, siis Ijburgis toimub see mõnevõrra hiljem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpilased olid kooli üldise ülesehituse suhtes positiivselt meelestatud, kuid murepilved kerkisid esile siis, kui tuli juttu õpetajatest ning nende ettevalmistusest. Nooremates astmetes õppimist ja segarühmades tegutsemist kiitsid aga mõlemad grupid ühtemoodi.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine postitus tuleb kusagil nädala lõpus, sest homme on mul nö lennupäev. Minu siin olemise aeg hakkab otsa saama ja viimases postituses keskendun ma nendele küsimustele, mida mainisin esimeses Amsterdami postituses, ning jagan muljeid minu teisest vestlusest õpetaja Markiga.

 

Advertisements

II päev koolis: möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Teine päev koolis andis juba küllalt palju infot selle kohta, milline on Hollandi üldine koolisüsteem ning kuidas Ijburgi kool sellest erineb. Kokkuvõtvalt seisneb Ijburgi kooli on eripära selles, et nad on hakanud aktiivselt rakendama teooriaid, millest meiegi haridusringkondades nõnda aktiivselt räägitakse. Lihtsalt pole jõutud nende rakendamiseni, vähemalt mitte laiemalt. Käesolevas postituses seletangi lahti Hollandi süsteemi üldise loogika ning need punktid, kus Ijburg on valinud teise tee.

Hollandi haridussüsteemist üldisemalt

Kui Eestis on koolisüsteem jagatud alg-, põhi-, kesk-, kõrg- ja ametikoolide vahel, siis Hollandis on pilt mõnevõrra erinev. Postituse kaanepilt (autoriteks Freek Wevers ja Mark van der Pol) aitab seda lahti seletada. Hollandis on kohustuslik kooliiga 5-18 eluaastat. Sealjuures on reaalsus see, et tegelikult pannakse oma lapsed kooli juba alates neljandast eluaastast. Selles eas on koolis käimine sarnasem meie lasteaedadele, lihtsalt nimetus erinev. Sealt kasvab see üle meie mõistes koolihariduseks. Alates 16-ndast eluaastast on koolis käimine pooleldi kohustuslik, mis tähendab, et noor peab osalema vähemalt kahel päeval nädalast haridustegevuses.

Algkool kestab keskeltläbi kaheksa aastat ehk algkooli lõpuks on noored umbes 12-aastased. Algharidus on kõigile ühesugune ning erinevaid tasemerühmasid ei eristata. Kooliastme lõpus peavad õpilased tegema riikliku testi. Selle ja õpetaja soovituse tulemusel selgub, millise taseme keskharidust hakkab noor omandama. See tähendab, et alates 12-ndast eluaastast algab tasemeteklassidesse jagunemine. Kelle tulemused on madalamad, sisenevad nn VMBO tasemele, mis on nelja-aastane ettevalmistus ametikoolidesse minekuks ehk nn kutsekoolieelne aste. Teine on HAVO tase ehk meie mõistes üldkeskharidus (viis aastat), mis annab aluse kõrgemaks kutseõppeks ning siis kõrgeim ehk VWO kuueaastane programm, mis on otsene ettevalmistus ülikooli minejatele. Proportsionaalselt õpib neis astmetes vastavalt esimeses astmes umbes 45%, keskmises 35% ja kolmandas ehk kõrgeimas 20% Hollandi noortest. Üks keskkool võib korraga anda nii ühte taset kolmest kui ka mitut korraga.

Sellise mudeli suunas on välja öeldud mõningast kriitikat ning ka Ijburgi koolis nähakse sellel omajagu varjukülgi. Kuigi teoorias on noorel võimalik pärast VMBO õpinguid proovida pääseda edasi õppima HAVO või VWO tasandile, siis reaalsuses on see väga keeruline. Kui tegu on puhtalt VMBO kooliga, siis enamasti puudub tal ettevalmistus ja kogemus selleks, et kõrgemale tasemele üle minna. Samuti pole puhtalt ühe taseme koolides õpetajatel võimalik integreerida seda noort teiste tasemerühmadega, mis suunaks seda noort ehk rohkem pingutama või tänu millele saaks ta innustust teistelt andekatelt noortelt. Seega toimub juba üpris noores eas esimene sildistamine, mis ühelt poolt võib toetada kõige andekamate arengut, kuid seevastu pärssida teiste noorte talendi avaldumist.

Ijburgi kooli eripära

Ijburgi koolis on olemas kõik kolm taset ning nende koolis toimubki esimese kahe aasta jooksul aktiivne erinevate tasemerühmade omavaheline integreerimine ehk on nö segarühmad. See tähendab, et korraga on tunnis näiteks VMBO ja VWO noored. Neil on küll erineva raskusastmega ülesanded, et iga noor saaks vastavalt oma võimetele teatud ülesandeid sooritada, kuid samal ajal on need noored koos õppimas. Nii saavad ühed õpilased vajadusel teistele kaasõpilastele abiks olla. Ijburgi lähenemine seisnebki selles, et tekitada terviklik kogukond, kus on erineva taustaga noored üheskoos.

Kuid et selline segarühmades tegutsemine saaks edukalt toimida, on vaja õiget mentaliteeti, mis tuleks võimalikult varakult noortele selgeks teha. Kolm alusomadust, mida püütakse noortesse sisendada, on initsiatiivikus, vastutustundlikkus ja oma tegude eest vastutuse võtmine. Need kolm omadust teevad võimalikuks segagruppides tegutsemise, sest noor ei sea oma õpitegevust mitte teiste järgi (ei jääda kinni sellesse, kui palju pingutab tema pinginaaber), vaid vastutab ise oma õpingu eest ja kujundab oma haridusteed ise. Kui noor ei jaga seda arusaama, võib segagruppides tegutsemine mõjuda vastupidiselt („Miks mina pean rohkem pingutama, kui pinginaaber saab vähemaga läbi?“).

Et noortes kinnistada seda eneseteadlikkust, tuleb pidevalt nendega koos analüüsida, mis on kogu selle õppeprotsessi laiem eesmärk. Loomulikult on selleks iga inimese individuaalne areng, kuid Ijburgis rõhutatakse sealjuures seda, et tänu teistele inimestele meie ümber saamegi me ise areneda. Sellise kogukonnatunde loomiseks on võetud kasutusele minu meelset mõned väga nutikad lahendused. Seletan need lahti Ijburgi College 2 hoones nähtu põhjal, kuna olen just siin veetnud enamuse oma ajast.

  • Nagu eilses postituses mainitud, siis jaguneb üks kool omaette osadeks. Võib öelda, et omaette osakoolideks. See tähendab, et ühe hoone sees, kus on umbes 600 õpilast, on veel eraldi neli osakooli (tulevikus 5), kus on omad osakonna töötajad, kes aitavad muidu hiiglaslikuna mõjuvas koolis tekitada neli väiksemat kogukonda, kus saab igale noorele personaalsemalt läheneda. Selle osakooli sees on ühe õpetaja kohta umbes 15-17 õpilast ehk tegu pole suurte nn mammutklassidega. Seega, ühe suure massi sees on loodud neli personaalsemat keskkonda, millega noor saab annast otsesemalt samastada.
  • Iga koolipäev algab ja lõppeb mentorgruppidega. Ühes grupis on umbes 17 noort ning igal hommikul istub nendega maha üks õpetaja, kellega koos arutatakse läbi, mida algaval päeval tehakse ning päeva lõpus arutatakse, mida õpiti. See aitab taas noorel keskenduda, samal ajal neid kogukonnaga sidudes. Antud juhul on tegu gruppidega, kus on ühe ja sama taseme noored.
  • Avatud ruumi põhimõte julgustab noori endit kujundama seda ruumi, kus ja kuidas nad õpivad. Vastavalt isiklikele eesmärkidele valib noor õppimise viisi.
  • Kombineeritakse omavahel erinevaid õppeaineid, et tekiks selgem seos erinevate teemade vahel. Ehk siis näidatakse, kuidas kõik koolis toimuv panustab suure eesmärgi saavutamisse. Sealjuures lõppeb iga teoreetilise teadmise omandamine praktilise väljundiga. Näiteks täna külastab üks vanema astme grupp Amsterdami lähtistel ameerika mägede kompleksi, et seal hakata analüüsima kogu kompleksi tehnilist lahendust ning mõõtma, millised jõud sellise agregaadi toimimisel avalduvad. Ühtlasi ehitab üks grupp päikeseenergial töötavat paati, mille nad on ise disaininud (pilte näete all olevast galeriist).
  • Kõiki kooliga seotud subjekte käsitletakse õppetöös osalejatena. Kõik koolis töötavad inimesed, õpilased, lapsevanemad, organisatsioonid koolist väljaspool – neid kõiki käsitletakse õppeprotsessis osalejatena. Ei ole jämedat joont, mis eristaks kooli muust maailmast.

Möödunud sajandi teadmised, selle sajandi lahendused

Kes on pedagoogika aluseid õppinud, võib Ijburgi lähenemises kohata mõndagi tuttavat. Need tuttavad on Skinner, Võgotski ja Piaget, kelle teooriaid on kooli asutajad eeskujuks võtnud. See tähendab seda, et tegelikkuses on selle kooli meeskond võtnud ette ja hakanud rakendama ideid, mis on olnud meie ees juba pikka aega. Loomulikult mitte päris üks-ühele, kuid raamistik, millest lähtuda, on olnud meile juba ammu teada. Iseasi, kas me oleme seda lähenemist usaldanud. Seni nähtu põhjal julgeksin väita, et võiksime usaldada küll.

This slideshow requires JavaScript.

Siinkohal tänaseks lõpetan, et postitust mitte liiga pikaks ajada. Homme jagan juba järgmisi muljeid.

I päev koolis: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

Esimene päev Ijburgi (hääldatakse ’äuburg’ või kuidagi selliselt) koolis tõi välja ühe tõsiasja – kui oled ikkagi 18 aastat kokku puutunud ühe süsteemiga, on uue mõistmine ikka paganama keeruline. Pole midagi parata, Hollandi koolisüsteem on mõnevõrra erinev Eesti omast ning kui sa pead kõigepealt võõras keeles selle terminoloogiaga tutvuma ja siis teisendama selle emakeelde ning võrdlusesse tuttava süsteemiga, võtab see juhtme natuke kokku küll. Eriti siis, kui sa oled veel Ijburgi koolis, mis läheneb veel natuke omamoodi Hollandi mudelile. Harutan selle juhtme teie ees homses postituses veidi selgemalt lahti, sest selleks hetkeks olen kohtunud ka teiste Hollandi koolidega, mida siinse kooli direktor Freek Wevers mulle näidata soovib. Tänases postituses keskendun rohkem sellele, mida ma esimesel päeval nägin ja mida kuulsin.

Kõigepealt koolihoonetest ning ideest, millest lähtuvalt need on planeeritud. Esmalt mainin ära, et on olemas Ijburg College 1 ja 2. Mõlemas õpivad noored alates 12. eluaastast ning kõige vanemad noored on keskeltläbi 17-18-aastased. Mina veedan oma aja eelkõige koolis number 2. Nimelt on tegu üpris noore kooliga, mis on kümne tegutsemisaastaga kõvasti kasvanud. Esmalt ühte hoonesse mahtunud koolil valmis tänavu jaanuaris teine hoone, mis kannabki tähist „2“. Tegelikult kolis üks osa kooli esimesest majast välja juba enne tänavu jaanuarit, kuid siis tegutseti asenduspindadel. Kui Ijburg College 1 hoones on rohkem kunsti ja humanitaarsuunitlusega rühmad, siis teises hoones on loodusteadustele keskendunud noored. Hooned on omakorda jagatud mitmeks omaette kooliks, mis tähendab lihtsalt seda, et kool on jagatud osadeks, kus tegutsevad omad rühmad. See tähendab, et rühmadel on oma keskkond, mida nad kujundavad. Nt Ijburg College 2 hoones on neli kooli, kus esimeses ja teises koolis õpivad noored vanusevahemikus umbes 12-15 eluaastat ning kolmandas ja neljandas koolis vanemad õpilased. See, millal õpilane jõuab ühest koolist teise, sõltub suuresti sellest, kui kiiresti ta omandab uusi teadmisi. Sellest aga homses postituses põhjalikumalt.

Hoonete ülesehituse loogika on samasugune, mida võite näha ka piltidelt. Nimelt kasutavad mõlemad koolid avatud klassiruumide põhimõtet. See tähendab, et kogu kooliruum on omamoodi õpperuum. Ei ole olemas tühje koridore, kus veedetakse vaba aega või mida kasutatakse kappide pinnana. Iga ruutmeeter on läbi mõeldud selliselt, et selle peal oleks võimalik õppetööd läbi viia. Nii võime näha avatud ruumis laudu ja toole, kus viiakse läbi täispikkasid tunde. Ning tundub, et selline ülesehitus sobib õpilastele. Kuigi õigem oleks siin kasutada ühe õpilase vastust, mille ta andis mulle, kui soovisin kuulda tema arvamust sellise lahenduse osas: „Mulle meeldib, kuigi kui aus olla, ei olegi ma teistsuguses keskkonnas olnudki. Seega ma ei oska teistmoodi asja nähagi.“

Loomulikult on olemas ka klassikalised klassiruumid, mida tihti kasutatakse kombineeritult avatud klassiruumidega. Tunnid on selles koolis 60-80 minutit pikad ning on tavapärane, et kui tundi alustatakse klassiruumist, liiguvad õpilased iseseisva ülesande tegemise ajaks avatud ruumi, mis on nende klassi kõrval. Seal saavad õpilased otsustada, kas nad näiteks kuulavad muusikat ülesande sooritamise kõrvale vms. Kusjuures sellist häda, et keegi muusikat liiga kõvasti kuulaks, mina veel kohanud pole. Võib-olla peitub saladus selles samas avatud ruumi põhimõttes – õpilane pole surutud kindlasse ruumi kindla laua taha, vaid ta kujundab ise oma õpikeskkonna.

Eraldi ruumid on mõeldud spetsiifilisteks tegevusteks. Loomulikult on olemas kunstiklass, käsitööklass, labor jne, aga Ijburgi kooli esimeses hoones on ka näiteks õpilaste oma black-box, kus toimuvad igal nädalal näitlemise töötoad. Siinkohal ongi paslik mainida, et ühel päeval nädalas on õpilastel kohtus osa võtta mõnest töötoast (nö töötubade päev) ning siis saab õpilane ise valida, mida ta parajasti soovib teha.

Tehnilise poole pealt tasub mainida, et nutitelefonid on koolis keelatud. Kuid seevastu on igal õpilasel oma iPad, mida nad aktiivselt igas tunnis kasutavad. See aga ei tähenda, et nad pidevalt netis surfaks, kuigi teatud ülesannete puhul on see tarvilik. Enamasti kasutavad ja oma enda kooli keskkonda, kus on üleval digiõpikud, mille on kokku kirjutanud nende enda õpetjad (sic!). See tähendab, et iga õppeaine puhul on nende õpetajad kokku kirjutanud digitaalse õppematerjali koos piltide ja joonistega, mis aitab neil ülesandeid sooritada. Tundide alguses kirjeldavad õpetajad teemat ja ülesannet ning siis saavad õpilased digikeskkonnast materjali kätte ning asuvad kas individuaalselt või rühmades tööle. Mind üllataski see, kuivõrd eesmärgipäraselt õpilased neid tahvleid kasutasid. Ma ei silmanud FBs logelemist vms. Tegutseti eesmärgipäraselt, kuigi eks neid, kes vahepeal mullimängudele kaldusid, ikka leidus. Tegu on siiski noortega.

Suur pluss, mis kogu kooli iseloomustas, oli õppeainete integreerimine ja õpetajate omavaheline koostöö mingi teema õpetamisel. Näiteks on praegu selle perioodi kandvaks teemaks valitud säästev areng ning keskkonnakaitse. See tähendab, et võimalikult paljude õppeainetes käsitletakse infot, mis aitab noortel rohkem teada saada, mida õpitakse. Ühes aines, mis oli kombineeritult geograafia- ja ajalootund, uurisid õpilased seda, millised fossiilsed energiaallikad on olnud kasutusel erinevates maailma otstes ning kuidas on nende kasutamise kogused aja jooksul muutunud. Kunstitunnis tehti stop-motion animatsioone sellest, mis juhtub siis, kui me ei tegutse loodussäästlikult. Päeva lõpus tegid õpilased loodusõpetuse tunnis energiasäästmise lahendusi ehk pidid üles otsima tehnilised lahendused, mis aitaks vähendada nende igapäevast elektri- ja gaasikulu. Matemaatikaõpetaja seda teemat enda tundi ei toonud, kuna maadleb temagi samade hädadega, mis kohalikud õpetajad – liiga palju materjali, liiga vähe aega. Kui küsisin talt, kas kohalikele noortele meeldib matemaatika, oli tema vastus tabav: „Täpselt sama palju kui mujal maailmas. Ehk kes oskab, sellele meeldib ja vastupidi,“ tõdedes samal ajal, et matemaatika pole lihtne aine, mistõttu tulihingelisi austajaid liiga palju pole.

Esimesel päeval jälgisin ka erinevaid tunde ja lähenemisi, kuidas õpetajad aitasid õpilastel tunni teemale keskenduda. Eriti jäi silma õpetaja Mark, kes tundi läbivalt hoidis rahulikku kõnetooni, olles samal ajal väga sõbralik noorte vastu. Kui tunni alguses oli u 2-3 minutit kõva lärmi, siis ühel hetkel seisis Mark sirgelt klassi ette ja hakkas rahulikul toonil ja üldse mitte ähvardavalt kõnelema, mille peale u 24 noort haudvaikseks jäid ning kuulasid. Marki sõnum (mida aitas tõlkida üks tema kolleeg, kes oli antud tunnis abiõpetajaks) oli konkreetne: „Me oleme koos selles koolis ning me õpime iseenese jaoks. Minu enese käitumine mõjutab minu õppimist.“ Hiljem Markiga vesteldes tõi ta välja, et see on suhtumine, millesse nad usuvad kogu kooliperega. Ühtlasi toonitas ta, et seda mõtet ja suhtumist tuleks kujundada noortes võimalikult varakult, sest vanemas eas on raske seda sõnumit edasi anda, kui seda mõtet pole varem omaks võetud. Nagu ta ise ültes: „Ma ei taha olla õpetaja. Ma tahan õppida koos noortega!“

This slideshow requires JavaScript.

Homses postituses räägin juba täpsemalt Hollandi koolisüsteemist ja sellest, kuidas Ijburgi kooli lähenemine sellest erineb.

Juhan Amsterdamis: Kus? Miks? Mis? (Ning esimene galerii)

Võimalik, et mõnedki teist panid tähele minupoolset teadet, et viibin käesoleval nädalal Viljandist eemal. Täpsemalt Amsterdamis. Käesoleva postitusega avan reisi tagamaid ning jagan oma esimesi Amsterdami muljeid. Järgnevatel päevadel annan oma reisist täiendavaid ülevaateid ning loomulikult on kõiksugused küsimused teretulnud.

Miks Juhan Amsterdamis on?

Oli üks aprillikuu hilisõhtu, kui olin lõpetanud mõningad pooleliolevad kirjatükid ning sirvisin enne magamaminekut veel Facebooki seina. Seda tehes sattus silme ette Sihtasutuse Viljandi Hariduse Arengufondi stipendiumikonkursi teade. Teates seisis, et stipendiumiga soovitakse toetada õpetajate enesetäiendamise võimalusi uuenduslikes Euroopa koolides. Täpsemalt lubati kandideerijatele, et valituks osutudes võib õpetaja minna nädalaks tema enda valitud Euroopa riigi kooli, mis paistab silma innovaatiliste lahendustega, vaatlema ja õppima uusi lahendusi, mis võiksid abiks olla nende pedagoogilises töös. Kõlab hästi, eks?

Minu kooli direktor Ülle Matsin oli natuke aega tagasi käinud Amsterdamis vaatlemas sealseid koole ning tagasi tulnud väga motiveeritult. Sellest tulenevalt küsisin endalt, et äkki peaks ise kah sealsed koolid oma pilguga üle vaatama? Praegu on mul käsil kolmas aasta õpetajana ning väike äratav pilk väliskolleegidelt võiks olla just see, mis annaks ideid ja jõudu, millega uut õppeaastat ette valmistada. Seega mõeldud ja tehtud… Tegelikult sai taotlus napilt õigeaegselt ära saadetud, sest mitmed muud tegemised tulid vahele. Natukese aja möödudes tuli teade, et olen osutunud valituks.

Konsulteerisin direktoriga ning tema soovitas mulle neid samu koole, kus ta isegi oli käinud. Kuna aga minu Hollandis viibimise aeg saab olema mõnevõrra lühem, sai valitud välja üks: Ijburg College. Lühidalt kirjeldades ongi see põhjuseks, miks ma olen praegu seda postitust siit kirjutamas.

Mis kool see Ijburg College on?

„Learning in a community, about yourself, and the world around you. That’s the mission of our high school.“ Just sellisest mõttest kantuna tegutseb see Amsterdami keskkool, mis rajati 2006. aastal. Täiendavalt kirjutavad nad oma kodulehel, et nad näevad haridust kui protsessi, mida ei saa teha üksipäini. Nad väärtustavad kogukonna rolli inimese haridusteel ning peavad oluliseks, et noored oleks ka üksteisele õpetajateks. Selle kooliga kokku puutunud inimesed on väitnud, et nende lähenemine sarnaneb mõneski mõttes Waldorfi pedagoogikaga.

Tegu on riiklikult rahastatud kooliga ning sinna saavad õppima minna kõik noored. See aga ei tähenda, et tegu oleks mingiski mõttes tavapärase Hollandi kooliga. Kui üldiselt jagunevad Hollandi õpilased koolisiseselt klassidesse nagu Eestiski, siis Ijburgi kooli keskkooliosa kahel esimesel aastal on noored segagruppides, kus iga õpilane valib ise oma enda huvialad ja ained, mida arendada. Sealjuures ei lööda neid taseme- ega valdkonnagruppideks, vaid ollakse segagruppides, kus võivad paralleelselt tegutseda selge humanitaar ja tulihingeline reaalikas.

Õppetöös kasutavad nad väidetavalt paljude kooliväliste ekspertide abi, et tuua noori reaalsele elule lähemale kui pelgalt õpikust lugemine seda teeks. Kuivõrd palju nad seda teevad, loodan ma näha käimasoleva nädala jooksul.

Oma kooli inglisekeelse tutvustuse lõpetavad nad üleskutsega: „We hope that this short introduction has given you an idea of what our school stands for, but we wouldn’t be IJburg College if we wouldn’t say: Don’t take our word for it! Come and experience our learning community for yourself! See you at IJburg College.“ Võtan väljakutse vastu ja vaatan, kas siis on nii nagu veebis kirjas!

 

Mis on minu külastuse eesmärgid?

Kandideerimisel pidin ma välja tooma, mida ma sellelt lähetuselt ootan. Järgnevalt toongi välja viis küsimust, mis on minu reisi ajal fookuses:

  • Kuidas kasvatada noortes õpitahet?
  • Kuidas parandada noorte keskendusmisvõimet?
  • Kuidas motiveerida noori rohkem argumenteerima?
  • Kuidas arendada noortes analüütilist mõtlemist?
  • Milliseid meetodeid ning rakendusi võiksin lisada oma personaalsesse pedagoogi „tööriistakasti“?

Ma ei hakka neid küsimusi hetkel pikemalt lahti kirjutama, kuna kajastan oma reisi järgmisi päevi just nendest küsimustest lähtuvalt.

Mida ma tegin esimesel Amsterdami päeval?

Oma esimesel lähetuse päeval ma paradoksaalsel kombel kooli ei külastanudki. Nimelt on teine nelipüha siinsel rahval nõnda püha päev, et koolis sellel ajal higipulli taga ei aeta. Nii leppisingi siinse kooli esindaja Freek Weversiga kokku, et kohtume teisipäeval ning sisustan päeva nii palju kui võimalik Amsterdami muuseumites, mida on siin rohkesti. Õigemini nii palju, et esimesel päeval jõudsin pelgalt kahte külastada: Amsterdami vana raekoda ning Rijksmuseumi (Amsterdami suurim kunstimuuseum).

Esimesel päeval tutvusin ka siinse transpordivõrguga, sest hotellist koolini minek võtab oma 30 minutit ühistranspordiga seiklemist. Nii jõudsingi esimese väikse vale ümberistumise läbi teha, mis tähendas õnneks vaid lühikest tervislikku lisajalutuskäiku. Ilmselt ma enam selles peatuses valearvestust ei tee. Mis aga valearvestuse positiivne külg? Ma sain Amsterdami tänavatega rohkem tutvuda! Jalgratastest uputavad tänavad, viltuste majadega vanalinn, vana kaubanduslinna hõng – see kõik on nõnda äge.

Muide, kas teadsite, et veel 17. sajandi keskel peeti Amsterdami raekojaväljakut maailma keskpunktiks? Või et samas toas, kus elas Louis Bonaparte – Napoleoni venna, Hollandi valitseja – abikaasa Hortensia, kuulutati välja ka Rembrandti pankrot? Kõike seda ja palju muudki võib päevakesega Amsterdami vanalinnas avastada. Loomulikult on võimalik seda teha ingliskeelsete audiogiidide ja muude digitaalsete abimeeste abil. Ons ju Holland üks neist riikidest, mis Eestile jõudsasti e-riigi lahendustes järele tuleb kui mitte mööda ei lähe!

This slideshow requires JavaScript.

Käesoleva nädala jooksul teen teile igapäevaselt ülevaateid sellest, mida ma olen siin õppinud ning mille poolest targemaks saanud. Kui tekib küsimusi, siis kirjutage kas siinsete postituste alla kommentaarid või saatke e-mail juhan.salumae@gmail.com

 

Keegi ei vaja nisusaia

PS! Loetavat teksti võib käsitleda ka kui autori meeldetuletust iseendale. 

Lõppemas on 2016. aasta oktoober. Elon Musk plaanib vallutada Marssi, geopoliitilisel tasandil räägitakse üha murelikumalt teisest külmast sõjast, Eesti poliitikas juletakse spekuleerida uue valitsuse teemadel ning riigireformi vaimus lähenetakse 2017. aasta kohalikele valimistele… ja küsimus kui tihti tasuks seksida on endiselt piisavalt aktuaalne küsimus, et The Telegraph seda Süüria uudiste kõrval kajastada soovib. Vaatamata viimati mainitud küsimuse köitvusele jätaksin ma selle hetkel sinnapaika ning keskendun Viljandi teemadele. Kui see ikkagi ei tundu piisavalt atraktiivne teema, siis klikkige mõnele eelpool mainitud teemale.

Möödunud nädalal täitus 3 aastat viimastest kohalikest valimistest ning selle perioodi jooksul olen saanud Viljandi linnavolinikuna osaleda protsessides, mis rohkemal või vähemal määral on kujundanud linna igapäevast elu ning tulevikku. Kord otsuste toetajana, teinekord oponendina, kuid siiski osaline. Seega kui miski Viljandi juhtimise puhul meeldib või vastupidi silma riivab, siis grammike minust on alati vastutav.

Ma pean Viljandit toredaks kui mitte lausa ägedaks linnaks ning see tunne mind pärast Tartus veedetud kolme aastat siia tagasi tõigi. Või oli see ütlus Think globally, act locally mis sundis mind juba ülikooli ajal otsima võimalikult palju väljundeid sünnilinnas tegutsemiseks? No eks ta üks kahest kui mitte mõlemat oli. Igatahes siin ma nüüd olen oma 25 eluaasta, kolme linnavolikogu hooaja ning kahe õpetajaks oldud õppeaastaga.

Olles saanud 20. oktoobril näoraamatust meeldetuletuse, et valimistulemusi kajastanud postitusest on möödas juba 3 aastat, jäin tagasi mõtlema sellele ajale. Kokkuvõttes on ju olnud põnevad ajad, sest kolme aasta sisse on mahtunud koalitsiooniläbirääkimised, linnavalitsuse koosseisu kuulumine, koalitsiooni lagunemine ning 1,5 aastat opositsiooni juhtimist. Kuid see oli alles päev pärast Facebook’i meeldetuletust kui ma jõudsin Noorte Metsaülikooli kohvipausi ajal ühte võileiba – valge saia, kurgi, tomati ja juustuga – süües kaunis kummalise mõtteni, mis tundub olevat antud kontekstis omajagu tabav. Minu järeldus oli, et Viljandi ei tohi muutuda nisusaiaks! Kõlab kaunis kummaliselt, eks ole? Selguse mõttes ma selgitaksin natuke selle paralleeli tagamaid.

Nisusai on tore toiduaine. Lastes selle rösteri vahelt läbi saame hommikulauale mõnusa kuldpruuni olluse, millele peale määrida kas Nussat, võid, määrdejuustu vms. Lisades veel tomatit, kurki, sinki, lehtsalatit loome kosutava ampsu, mida meist paljudele meeldib turgutava joogi kõrvale haugata. Kuid kuitahes palju toredaid (ja tervislikke) asju me sellele peale ei kuhjaks, jääb põhjaks ikkagi nisusai, mis tegelikult meile midagi peale puhituste ja petlikku täiskõhutunde ei anna.

Sellest lähtuvalt ma loodan, et Viljandi ei muutu nisusaiaks. See tähendab, et ma ei taha näha Viljandit paigana, mis pealtnäha TUNDUB tore ja hubane linnake elamiseks, kuid kus tegelikult ei pakuta eneseteostusvõimalusi ja ruumi arenguks. Kus arengutunde saamiseks luuakse siin-seal mõni kuju, plats või muu objekt, kuid mis pakuvad silmailu ja meelehead vaid hetkedeks, võttes samal ajal enda alla arvestatava osa olemasolevatest kui ka tulevikku suunatud ressurssidest. Kui linn on nisusai, siis jätab see justkui linna tunde, ilma et seal põhimõtteliselt midagi muutuks. Sellega seoses tuleb meelde legendaarne lause ühest Eesti kultusfilmist: „Tegelikult ei olegi see päris saar, vaid rohkem nagu poolsaare moodi saar!“

Ma leian, et kui tahta Viljandi olemasolu ja mõtet Eestis õigustada muuga kui sellega, et suvel on siin paar toredat festivali, peame julgema öelda poolikutele ja niisama ilusatele asjadele „ei“. Olgu näidetena toodud gümnaasiumireform, kus suured muudatused tegi keskhariduse osas riik, samal ajal kui linn lahutas lihtsalt kolme kooli küljest gümnaasiumiklassid ja luges põhikoolide loomise protsessi lõppenuks; linnastaadion, mille juurest on tänaseni puudu tugirajatised, mistõttu ei tooda noorte vanuserühmade kergejõustiku meistrivõistlusi ega laagreid maakonna keskusesse; Sakala Keskus, mille ruumid paljude kohalike kultuurikollektiivide vajadusi pole suutnud rahuldada jne. Näiliselt on areng toimunud, kuid nendega on seatud tihtipeale piirid potentsiaalsele arengule.

Selliste poolikute ideede taasloomise asemel (mida minu hinnangul plaanitav veekeskus tänase kirjelduse järgi tõotab olla) tuleks esmalt poolikud projektid lõpuni viia ning anda roheline tuli ideedele ning inimestele, mida/keda mujal (veel) pole. Kõlab pateetiliselt, aga just selline peaks olema minu hinnangul meie rõhuasetus. Kui küsida, mis on muutnud Viljandi täna selleks linnaks, mis hoiab mind siin, siis need ongi vinged kodanikualgatused ja ideed, mis on siin elanike endi poolt sündinud. Näiteks “BASH”, “Tule Õue!”, “BÄM”, “Teeme Keemiat”, “VLND”, “WIMKA” jne. Selle asemel et elada minevikus ja aastast aastasse muutumatult rahastada nö vanu olijaid (pean silmas sisuliselt muutumatus mahus rahastatavaid MTÜ-sid), peaksime aktiivsemalt vaatama ringi uute tulijate seas ning toetama jõulisemalt uusi ideid.

Olles iseenda ja teiste suhtes aus, ei saa ma öelda, et tänane linnavalitsus üldse kodanikualgatusi või linlaste ideid ei toetaks. Toetavad ikka. Aga minu hinnangul pooljuhuslikult ning mitmetel kordadel on kodanike vajadusi justkui poolikult arvestatud. On tehtud lihtsustatud järeldused, et on vaja staadionit, jääväljakut, kultuurikeskust, ujulat jne, treppi, jättes sisu tahaplaanile. Nii jõuamegi punktideni, kus meil tõesti need erinevad objektid ongi olemas või valmimas, kuid mis tegelikult seavad arengule piirid kiiremini kui oleks soovinud. Soove täideti, aga nagu ei täidetud kah.

Kui tahame, et Viljandi poleks tulevikus nisusai, peame viima lõpuni juba alustatud asjad, olgu nendeks siis näiteks linnastaadioni ja järve ringi taristu arendamine või üldhariduskoolide reform jms “poolikud” nähtused. Mõnes mõttes võib ju veekeskustki pidada vana asja realiseerimiseks, kuid täna laual oleva äriplaani järgi tundub seegi poolik lahendus olevat. Uute lisandite peale ladumine võib jätta mulje, et linn areneb, kuid kas me saame öelda, et see päriselt midagi muudab?

Selle volikogu koosseisu viimane aasta on alanud ning nüüd on meil võimalik otsustada enne aktiivset valimiskampaaniat, kas me tahame potentsiaalset nisusaia veel poolikute nähtustega kaunistada või viia mõni asi sellisele kujule, nagu me tegelikult vajame. Võttes kaks poolikut asja ei saa me mitte ühte tervikut, vaid kahest võimalikust asjast ühe.

2015 – defineerides ja vahutades

Sattusin just hiljuti vaatama ühte Kanal 2 saadet, kus võeti kokku lõppevat aastat. Saate tegijad olid otsustanud seada järjestusse erinevad sündmused, mis meie ümber aset leidsid. Alustasin selle vaatamist kusagilt poole pealt, mistõttu ei suutnudki ma välja nuputada, mille järgi need sündmused tabelisse seati. Igatahes oli Pariisi terrorirünnak seatud 20. kohale, samal ajal kui ühe tubli eestlase pulmapildid, mida isegi Ashton Kutcher jagas oma näoraamatus, seisid 16. tabelireal. No mine võta nüüd kinni, mis see tähtsam või suurem sündmus oli.

Selle aastakokkuvõtte lugejad sellist tabelit ei näe. Ma ei hakka üles loetlema ei maailma, Eesti ega isegi iseenda aasta olulisemaid sündmusi. Raske on reastada midagi, mille väärtus ning olulisus selgub alles ajapikku. Pigem jagaksin lugejaga ühte mõtet, mille poolest 2015 mulle meelde jääb. Seda mõtet sobib ilmestama paavst Franciscuse 2013. aasta mõtteavaldus ajalehele la Republicca, mis kõlab järgnevalt:

Each of us has a vision of good and of evil. We have to encourage people to move towards what they think is good… Everyone has his own idea of good and evil and must choose to follow the good and fight evil as he conceives them. That would be enough to make the world a better place.

-Paavst Franciscus ajalehele la Repubblica, 2013

Just see paar aastat vana paavsti vastus tundub olevat paslik kokku võtma aastat, mille märksõnadeks on minu hinnangul närvilisus, vastandumine ja ebakindlus. Seda kõike tajusin ma nii rahvusvahelisel kui riiklikul tasandil, kuid ka igapäevaselt enda ümber. Paavsti mõtteavalduse tuumaks on kolm elementi: headus, kurjus, inimeste võime midagi defineerida. Selle tsitaadi keskne mõte – leida see hea, mille eest seista, ning see kuri, mille vastu olla – ei kõla lugeja jaoks ilmselt kuigi originaalselt, sest sellist lihtsustatud maailma lahtimõtestamist oleme ilmselt kuulnud varemgi. Kas just sellises sõnastuses, kuid mõte hea ja kurja vastandumisest on eksisteerinud aegade algusest. Küsimus ongi selles, mida keegi headuse ja kurjusena mõistab.

2015. aastal oli tajuda, kuidas ühiskonda meie ümber püüti jõuliselt suruda mustvalgetesse raamidesse, kus pole küsimust, kes on hea ja kes paha. Erinevad osapooled tulid välja avaldustega, kus ristiti keegi populistiks, aferistiks, lihtsalt lolliks, murjaniks, tolerastiks jne. Aasta alguses kohtas seda selgelt Riigikogu valimistel, kus toodi taas välja vana hea Venemaa kaart ning kus peamised süüdistused teineteise suunas keerlesid venemeelsuse ja isamaa mahamüümise ümber. Keda milles süüdistati, mäletab vast igaüks ise.

Veel enne Riigikogu valimisi leidis aset Charlie Hebdo toimetuse rünnak, millest haarasid kiiresti kinni radikaalsemad parempoolsed jõud, kes seadsid paika loosungid „Ütleme „EI“ moslemitele! Ütleme „EI“ kasvavale Euroopa kultuuri solkimisele!“. Vastukaaluna tuldi välja seisukohtadega, mis leidsid, et ühe radikaalide korraldatud kuriteo valguses ei saa seada küsimärgi alla multikultuurse Euroopa võimalikkust. Eskaleerunud pagulaskriis ja Pariisi terrorirünnakud ei võimaldanudki teemal maha jahtuda, vaid see võimendus tänaseni ühiskonda lõhestavaks tüliks, mille puhul on raske kasutada sõna diskussioon. 

Näiteid sildistamisest võib tuua teisigi. Kreeka võlakriisi puhul ägenes nägemus laiskadest kreeklastest; Venemaa kergejõustiklaste massiline dopingu tarvitamine kinnitas uskumust, et puhast tippsporti pole olemas (vähemalt Venemaal); Mart Seimi hõbe ning Kelly Sildaru Dew Touri etapi võit omakorda, kui sitked ja isemoodi kiiksuga need eestlased ikkagi on. Lühidalt – sildistamist oli omajagu. Mis aga oli mõnevõrra erinev võrreldes varasemate aastatega, oli suure hulga rahva osalemine selles näpuga näitamise virr-varris ning seeläbi lõhestumine väga selgelt vastanduvateks leerideks. Tõsi, ka 2014. aastal vastu võetud kooseluseadus põhjustas teatud määral sama nähtust, kuid see hoogustus tänavu ning sellele lisandus juurde pagulaskriisiga seonduv. Inimesed, kes olid seni saanud omavahel probleemideta vestelda, avastasid teineteises midagi, mis neile ei meeldinud ning vastupidi.

Seda aga ei saa pidada tingimata halvaks. Meie nägemus ümbritsevatest inimestest avardus olulisel määral. Ilmselt olid meil kõigil mingid aimdused selles osas, mida keegi meie ümber võib arvata samasooliste kooselust või võõraste kultuuride sisserändest Eestisse, kuid kuna need polnud senimaani teemaks, siis polnud põhjust oma pead sellega liialt vaevata. Seega oli 2015. omamoodi kardinate langemise aasta, kus me saime näha erinevate inimeste tegelikku palet.

Tulles tagasi Paavsti tsitaadi juurde, võime sellegi põhjal mõista, et kui inimesed ajavad oma asja ausalt ehk räägivad ja tegutsevad vastavalt sellele, kuidas nad maailma tajuvad, on see oluline samm edasi parema ühiskonna loomiseks. Miks? Sest siis on meil võimalik tegutseda vastavalt sellele, mis meie ümber tegelikult on. Ei ole aimdusi ega eeldusi, mis hägustavad meie reaalsustaju ning mis panevad meid käituma mõnikord lausa ebaratsionaalselt. Egas muidu ei ole olemas ütlust „Assumption is mother of all fuckups!“.

Ometi pakkus möödunud aasta korduvalt momente, kus ma jäin arutlema, kas need inimesed tegelikult kah mõtlevad nii nagu nad avalikkuses räägivad. Möödunud aastal tulid areenile mitmed ühiskondlikult suurt mõju omavad liikumised ja poliitilised jõud, mis väga selgelt hakkasid maailma meie ümber “paika panema”. Sildistamise osas paistsid silma Kristiina Ojuland, EKRE, juba möödunud aastal palju kõlapinda leidnud SAPTK, aga loomulikult ka juba pikaajaliselt maastikul olnud poliitilised jõud. Nende mõtteavaldused seadsid selge jooned normaalsuse ja ebanormaalsuse vahele. Näiteks mida me saame lugeda normaalseks perekonnaks; mis on Eesti kultuurile omane; kes omab õigust meie riigis otsuseid teha jne.

Selliseid jooni tõmmates jäi paratamatult õhku küsimus, kas nende loosungite taga reaalne veendumus eksisteerib? Eriti tugevalt kerkis see esile Savisaare tagasivalimisel Keskerakonna esimeheks, kus Savisaare poolehoidjad kui ühest suust raiusid, et vana hea Edgar on sama elujõuline ning võimekas kui ta oli taasiseseisvumise aegadel. Vaid loetud hetked hiljem olid aga need samad näod kaamerate ees, et selgitada, mida erakonna esimees tegelikult oma kõnega öelda tahtis. Kas lugeja mäletab, et Edgar Savisaar oleks vajanud selliseid „tõlke“ 10-15 aastat tagasi?

Vassimist ja vahutamist võis kohata ka Tallinna Sadama ja Keskerakonna korruptsiooni juhtumite ümber. Liites võrrandisse vaat et iga-aastase kuluhüvitiste saaga, Estonian Air’i  pankroti ning eraldi rahvusspordiks kujunenud OÜ-tamise, saame üpris mahuka loetelu juhtumitest, kus asjadest ei räägita nii, nagu need on, ning kuidas mõnigi kord kiputakse tegutsema vastuolus sellega, mida usutakse olevat õige.  

Paavsti arvamus sellest, kuidas maailm oleks parem paik kui me tegutseksime lihtsalt vastavalt oma sisemisele veendumusele, on ilmselt paljudele loogiline ja lihtsasti mõistetav. Ometi pakub maailm meie ümber üha enam neid momente, kus selle ütluse sisu ei tundugi enam nii tuttav ega arusaadav. Loomulikult on võimalik, et olles noor inimene, olen ma alles õppimas tundma suure maailma karmi reaalsust. Sellest hoolimata ei pea see tähendama, et asjad peaksidki nii jääma.

2016. aastast ootan ma seda, et inimesed hakkaksid rääkima avatumalt ning ausamalt sellest, millises olukorras nad ise ning ühiskond nende ümber on. Peites end lohutuste taha nagu oleks praegu kõik väga hästi, lihtsalt peame tegema seniseid asju oluliselt paremini, ei vii meid mitte kuhugi. Kui midagi on vaja muuta, siis peab olema selleks valmis ning vajadusel ka tuhka enda pähe raputama. Inimesed pole eksimatud, küll aga suudame oma eksimusi heastada. Kui mitte üksi, siis kollektiivina vähemasti. Seega jään mina klišeelikult ootama, et järgmine aasta saab olema aasta, kus me julgeme üksteisega rääkida asjadest nii nagu nad on.

Ilusat aastalõppu!

Arendame, aga kõigi huvides

(Artikkel on ajendatud Kalvi Märtini 7. oktoobri Sakalas ilmunud arvamusloost «Uusarendused on kogu Viljandi huvides». Artikkel ilmus digitaalselt 11. oktoobri Sakalas.)
“Lähtume juhtimisel avatud ja kaasava valitsemise põhimõtetest, otsuste langetamisel seame kriteeriumideks otstarbekuse ja kogukonna huvide MAKSIMAALSE arvestamise.”

Just selline lause seisab Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna allkirjastatud Viljandi koalitsioonileppes. Kui ma seda tänavu aprilli lõpul võimuliidu koostöödokumendist lugesin, suhtusin sellesse suure skepsisega. Oli enam kui kahtlane, et liit, mis kaheksa-aastase koostegutsemise ajal eksponeeris arrogantsust ja ükskõiksust elanike tahte suhtes, suudaks teha oma valitsemisstiilis 180-kraadise pöörde. Vaadates viimase aja arenguid, tekib tunne, et kahtlustel oli alust.

1. oktoobri Sakalas kirjutati sellest, kuidas maavalitsus ei andnud heakskiitu linnavalitsuse ettevalmistatud detailplaneeringule, mille kohaselt peaks Paalalinna niinimetatud Näituse platsile rajatama kolm ridamaja. Maavalitsuse otsusel on selge alus. See on kohalike elanike vastuseis arendaja plaanile rajada esialgu kokkulepitud kolme eramaja ja ühe ridaelamu asemele kolm kahekorruselist ridaelamut.

Pannes ennast selle piirkonna elanike positsiooni, on ligi 80 linnakodaniku vastuseis mõistetav. Seega ei tee maavalitsus muud, kui kaitseb elanike huve.

Käesoleva loo kirjutamise ajendiks ei ole aga see vastasseis. Eriarvamusi tuleb ikka ette ja mõne targa mehe hinnangul kasvavadki just neist parimad lahendused. Mulle jäi negatiivselt silma linnavalitsuse suhtumine elanike tahtesse ja maavalitsuse otsusesse.

1. oktoobri artiklis lausub abilinnapea Kalvi Märtin taevast appi kutsudes, et üks maaomanik võibki oma krundi planeeringut muuta täpselt nii, nagu talle pähe tuleb. Samuti edastab ta sõnumi, et linnavalitsus ei kavatse planeeringus muuta midagi põhimõttelist.

7. oktoobri Sakalas püüab abilinnapea selgitada, miks arendus on hea. Ent selleski loos ei kajastu, et kohalike elanikega oleks vahepeal mingil määral vesteldud või kompromissi otsitud. Kui kompromissidest rääkida, siis tõenäoliselt on need sündinud esmaspäeviti linnavalitsuse istungitel linnavalitsuse liikmete endi vahel.

Ärge saage valesti aru: uusarenduste vastu pole ilmselt kellelgi midagi. Need muudavad tõesti nii mõnegi rajooni elavamaks ja ilusamaks, täpselt nii, nagu abilinnapea sõnab. Kuid mis tahes uusarenduse puhul on elementaarne küsida kooskõlastust inimestelt, kes on sinna oma krundid soetanud mingitel kindlatel eesmärkidel ja põhjustel, olgu selleks näiteks vaade, vaikus, looduslähedus või potentsiaal, et kinnisvara väärtus kasvab.

Kui seda ei tehta, võidakse kohalikelt ära võtta miski, mis on muutnud nende elupaiga just selliseks, nagu neile meeldib. Üks elanike soovidega maksimaalselt (!) arvestav linnavalitsus võtaks kuulda seda kriitikat, mida nood on teinud.

Kogu loo juures on kõige nukram, et praegune linnavalitsus on lubanud ametis püsida veel kaks aastat. Kas see tähendab, et näoga ettevõtja poole seismine, mida on lubatud ülalmainitud koalitsioonileppes, saabki meie linnas domineerivaks? Tundub küll nii minevat. Aga mine sa tea: on ju küsitav seegi, et seni üpris närviliselt tegutsenud võimuliit lõpuni püsib.

Kokkuvõttes soovitan linnal silmad lahti hoida ja mõelda sellele, kas uusarendusi oleks võimalik saada ka järveäärsesse piirkonda. Kuulduste järgi asub seal vähemalt üks suure ja musta majaga kinnistu, mille arendamist või vähemasti võsast puhastamist kogu piirkonna elanikud pikisilmi ootavad.