Jüri ja küla aed

IMG_20180421_152752142

Kord mitte väga kaugel maal ja mitte väga ammusel ajal oli selline külaselts nagu Maarjamaa. Maarjamaa külaselts oli väike, aga see-eest töökas. Seltsi tegevust juhtisid viis talu ning nende hooldada oli külaseltsi aed. Aia uhkuseks oli suvenurgake oma kaunite viljapuude, marjapõõsaste, mitut karva lillepuhmaste ning suveköögiga, kus ühiselt lauldi ja vaaritati. Mitmed suuremadki külaseltsid vaatasid ja kadestasid maarjamaalasi ja nende aeda.

Küla aednikuks oli Jüri. Kolm aastat tagasi usaldati Jürile esimest korda aedniku roll. Senine aednik Taavi oli rääkinud suure suuga, kuidas küla aeda tehakse uus põhjamaine nurgake, kuid ometi nägid ümberkaudsed talud vaid seda, kuidas aeda hakkas üha rohkem umbrohtu kasvama. Nii aitasid naabertalude peremehed Jevgeni ja Margus Jüri küla aednikuks, et töökas ja sõbralik mehemürakas võiks asuda aia käekäigu eest vastutama. Sealjuures lubasid nii Jevgeni kui Margus oma jõuga abiks olla. Margus kadus aga peagi ära ning püüdis siis ühest väikesest saunakesest uut talu välja ehitama hakata, kuid pärast seda, kui ta kleepis sauna seinale sildi ‘’SIIN PESEN VAID MINA’’, ei tundnud keegi suurt soovi Margust tema talu rajamisel aidata.

Nagu Maarjamaa külaseltsile kombeks, kogunesid seltsi liikmed neliaastaku kokkuvõtteid tegema. Vaatamata paljude arvamusele, et Jürile usaldatakse ka järgmiseks neliaastakuks aedniku roll, tuli välja kurb tõsiasi – suur osa külast nägi, et aed vajab hoopis tegusa ja energilise naisterahva kätt. Seltsi nõukogu koosolekul hüüti, et just Kaja on see keda nad tahavad. Ja eks Kaja ise tahtis kah aednikuks hakata. Lausa nii väga, et kui esimesed toetavad sõnad kostusid, tõi ta lagedale juba aastate eest valmis joonistatud pildi paremast aiast, mille headus küll paljudele arusaamatuks jäi. Enne aednikuks kinnitamistki hakkas ta juba andma korraldusi Jevgenile ja Helirile, kes oli Marguse vana talu enda kanda võtnud. Hetk hiljem ütles ta aga meestele, et tegelikult Helir ja Jegveni ei mahu ühte aeda ära ning hoopis Jüri võiks tema käsutäitjaks hakata.

Olgugi et Kaja pakkus võimalust aia hooldamises kaasa lüüa, ei rahuldanud see pakkumine Jürit. Aiakese eest hooldamine oli talle nõnda kalliks saanud, et seal tavalise muruniitjana ja Roundup-i piserdajana abiks olla ei tundunud olevat ahvatlev ega väärikas. Seepärast hakkas Jüri küla pealt otsima toetajaid, kes aitaks tal jääda edasi aia peremeheks. Esmalt oli Helir vaja kampa saada ning see Jüril ka õnnestus. Helir leidis, et vaatamata mõndade Jüri talu tülikatele liikmetele on Jüri ise mõistlik mees, kellega koostööd teha. Kuid ainult Helirist ei piisanud.

Nüüd oli vaja saada kampa ka Mart ja tema talu liikmed. Mart oli paljude külaelanike jaoks kaunis tülikas naaber. Muudkui kiskus tüli ja süüdistas kõiki küla aia võõrliikidega solkimises  ja liigse liigirikkuse tekitamises. Eriti pahaks pani ta seda, kui eelmised aednikud olid nõus naaberküla seltsi aitama sellega, et nende liiga tihedaks kasvanud küla aiast istutati mõned taimed Maarjamaa külaseltsi aeda. Ega neid taimi lõpuks rohkem kui paar potti mahtuvat lille polnudki, aga Mardile tundus justkui oleks vahepeal korralik kanepipõld nende aeda püsti pandud.

Ühtlasi oli Mardi talu vahepeal kõvasti kasvanud ning ta oli leidnud külaseltsis uusi toetajaid. Oma sadakond inimest. Nende sõnul oli Mart just selline mees, kes mõistab käsitseda kõiki suuri tööriistu družba saest kombainini välja ning elimineerida mistahes umbrohu seltsi aiast. Jüri iseenesest ei mõistnud, mida družba sae või kombainiga küla aias peale hakata, kuid liitlast oli vaja ning noh, sadakond inimest on ju arvestatav hulk, onju?

Nii saidki Jüri liitlasteks Heliri ja Mardi talud. Esimesel külakoosolekul püüdis Kaja küll inimesi enda poole meelitada ning kohutada inimesi sellega, milliseks mülkaks kallis aed muudetakse. Kuid see jutt kõlas kui tühjale saalile. Polnud kasu ka külaseltsi patrooni Kersti soovitusest. Mart ütles, et see Kersti ongi üks emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas, kes ei mõista seda, kuidas patroon peaks käituma ega riietuma. Aiatöö tegija peaks ju teadma, et Maarjamaal sirava päikese all kaabut kantakse. Jürit kujutas ta aga kenasti kaabuga ette ning uuel külaseltsi koosolekul olid aedniku tunked tagasi Jüri seljas. Suur töö võis alata.

Kuid juba enne esimest päeva hakkas see aia hooldamine võtma veidi kummalisi jooni. Jüri senine liitlane Jevgeni polnud oma inimestega hekikääre ja rehasidki kokku korjanud kui Mart juba rasketehnikaga aia äärde prantsatas, põhjendades seda vajadusega umbrohi kapitaalselt likvideerida. Ta kõneles õhinal Jürile sellest, kuidas ühe suure külaseltsi aednik Donald alustas oma esimest tööpäeva sookuivendamisega. Tegu polnud ju mingi pehmoga. Ühelt poolt Jüri mõistis Mardi entusiasmi ning sellest tulenevalt rahustas ta ülejäänud külaseltslasi tekkinud segaduses. Oma sadakond inimest ju kiitsid, et Mart teab mis Mart teeb. Ühtlasi vabandas Jüri korduvalt nende külaliikmete ees, kelle aiamaad rasketehnika kolonni transportimisel ära äestati. Ühtlasi pidi ta paluma Mardil koju jätta ühe töömehe, kes kippus joogise peaga rasketehnika roolis kihutama ning lisaks suuorganile rakendama oma jäsemeid teiste inimeste kallal.

Vaatamata külarahva pahameelele said nii Helir kui Mart Jüri kõrval aias toimetama hakata. Helir toimetas vaikselt ja tasakesi. Sedasi, et võõras inimene võinuks küsida, kas Helir üldse midagi aias teeb. Mart seevastu lustis südamest. Alustuseks võttis ta ette umbrohtu kasvanud osa aiast. Ega ta Jürilt selleks luba küsinudki, sest Jüri oli samal ajal küla peal liikvel ja püüdis kustutada kulupõlengut, mis kuuldavasti rasketehnikast lendunud sädemest alguse sai. Mart kostnud seepeale vaid seda, et inimesed peaks oma koduümbrust rohkem kastma. Siis ei põleks nii palju.

Umbrohi hakkas aiast kaduma, kuid seda koos muu pinnasega. Kui Jüri aeda jõudis, oli umbrohu asemel juba midagi kartulivagudelaadset loodud. Mart säras rahulolust, sest umbrohi oli silma alt ära saanud. Jüri pelgas midagi öelda, aga õhtul käis ta küla peal inimesi rahustamas ja vabandamas, et aeda kartulivaod olid aetud.

Järgmisel nädalal teatas Mart Jürile, et ta kutsus aiatöödele appi ühe väärt targa naaberkülaseltsist. Seal ei mõistetavat tolle aiatöö talenti ning seepärast käib ta mööda külaseltse ringi ning õpetab soovijatele, kuidas õiget ja võõrliikidest rikkumata kultuuraeda teha. Targa nimi olevat Marine. Enne kui Jüri midagi Marine kohta küsida jõudis, olid Mart ja külaline aia suvenurgakeses korda loomas. Kui varasemad abilised Jevgeni ja Margus olid seal töötamiseks kasutanud vaid käsitööriistu, siis uued abilised ei peljanud seal lasta käiku vana head Belarusi, mille Marine oli oma sõpradelt laenanud. Jüri ei suutnud silmagi pilgutada kui uued seltsilised olid juba üle sõitnud pojengidest ja tulpidest, mille maarjamaalased paarikümne aasta eest teistelt külaseltsidelt tubli töö tunnustusena kingiks olid saanud ja neid edasi aretanud. Jutt hävinud pojengidest ja tulpidest levis kulutulena ja see jõudis ka teiste külaseltside kõrvu. Ka nende, kes olid need lilled kunagi kinkinud.

Külaseltsi liikmed, naabrid, patroon ja teisedki pöördusid järjepanu Jüri poole ja küsisid, kaua ta laseb Mardil sedasi tegutseda. Osad isegi ütlesid, et mingu nüüd ikkagi Kaja juurde ja kutsugu tema appi. Jüri kuulas, noogutas, vabandas ning läks aeda, et heita pilk päeva jooksul tehtule. Hävinud pojengid ja tulbid, sisse küntud kartulivaod, vedelema jäetud Belarus – see kõik mõjus võõralt. Ometigi vaatas Jüri samal ajal loojuvat päikest, grillis suvenurgas üksi viinerit ning mõtles ‘’Küll need aedniku tunked on uhked.’’

 

Advertisements

Iga hääl loeb: kolm näidet lähiminevikust

kollaaž

(Pildil: paremal David Yancey, vasakul ülal Viktoria Ladõnskaja-Kubits, vasakul all Stephen Gethins)

Viimastel Riigikogu valimistel anti üle Eesti kokku pea 578 000 häält. St 578 000 inimest, kes pidasid vajalikuks anda oma panus sellesse, et nende riiki juhitaks nii nagu nemad seda soovivad. Tänase seisuga (kell 19.00) on elektrooniliselt sama teinud 182 620 inimest. Neid numbreid vaadates võiks pessimistlikult küsida, et mida konkreetselt üks hääl muuta võib? 1000 häält ehk küll, aga 1? Tegelikult võib üks hääl oi-oi kui palju mõjutada!

Toon siinkohal välja kolm näidet lähiajaloost, kus üks hääl on toonud kaasa olulise muutuse rahva esindajate koosseisus.

Eesti 2015 – Sester või Ladõnskaja?

Me ei peagi kaugemale minema kui viimaste Riigikogu valimisteni. Valimiste õhtul näitasid esmased tulemused, et senine IRLi juhtivpoliitik Sven Sester jääb parlamendist välja. 1394 häälest jäi sel korral väheks. Tema asemel oli parlamenti siirdumas Viktoria Ladõnskaja-Kubits (toona Ladõnskaja), kellele usaldas oma hääle 1395 inimest. Sedasi oligi riigikogus juures inimene, kes oli korraga noor, naine ja vene päritolu. Harv kombinatsioon riigikogus.

Kuid järgmisel päeval olukord muutus! Hääled loeti üle ja selgus, et Ladõnskaja on ekslikult saanud kaks teenimatut häält (Ühel sedelil polnud templit ja teisel oli valija oma numbri maha tõmmanud ja uuesti kirjutanud) ning tulemuseks 1393 häält. Ühe häälega taas Sester peal. Aga ei piirdunud asi sellegagi! Hääled loeti veel kolmandatki korda üle. Tulemus – Ladõnskaja hääled jäid muutmata, aga nüüd kaotas kaks häält Sven Sester. 1392 häält ja ühehääleline võit Ladõnskajale.

Lühidalt – ühest häälest sõltus, kas riigikokku saab uus liige või seal juba karastuse saanud poliitik.

2017 USA – Kui tulemuse otsustab loos

USA poliitikas tasub silma peal hoida väga mitmel tasandil. Erinevalt Eestist on tegu föderaalriigiga ning otsustustasandeid omajagu rohkem. Kuid sisuliselt kõikidel tasanditel kuulub poliitiline juhtimine kas vabariiklastele või demokraatidele. Tegu on suuresti vastanditega ning seega on suur erinevus selles, kas osariiki või riiki tervikuna juhivad vabariiklased või demokraadid. Aga just üks hääl võinuks aidata demokraadid Virginia osariigi delegaatide kojas (house of delegates) ühele pulgale vabariiklastega, omades võrdselt 50 kohta kojas.

2017. aasta valimiste eel oli vabariiklastel kojas 66 kohta demokraatide 34 vastu. Nende populaarsuse langus (Aitäh, Donald!) tõi kaasa aga selle, et enne 94 valimisringkonna hääletustulemuste kinnitamist oli seis 50-49 vabariiklaste kasuks. 16 kohta oli juba kaotatud, aga kas ka seitsmeteistkümnes?

Senine ringkonna esindaja, vabariiklane David Yancey kogus esmaste tulemuste järgi 13 häält enam kui tema oponent, demokraat Shelly Simmonds. Pärast tulemuste täpsustumist selgus, et Yancey ja Simmonds olid kogunud võrdselt 23 215 häält. Nüüd polnud muud teha, kui loosiga selgitada, kumb pääseb kotta. Fortuuna naeratas vabariiklastele ning kahekohaline enamus oli kojas saavutatud. Oleks kasvõi üks inimene rohkem andnud hääle Simmondsi poolt…

2017 UK – Aitäh neile kahele, kes otsustasid jääda alles!

Suurbritannia parlamendi algust tuletatakse aastast 1215, kui kuningas John (Maata) allkirjastas Magna Carta. 800-aastase ajaloo jooksul on juhtunud nii mõndagi, kuid 2017. aasta üldvalimiste tulemused Kirde-Fife’is paistavad isegi nii pika ajaloo seest välja.

Theresa May poolt välja kuulutatud valimised polnud pettumuseks ainult konservatiividele, vaid ka Šoti Rahvaparteile (SNP). Kui 2015. aasta valimistel sai SNP alamkojas 56 kohta, siis kaks aastat hiljem usaldasid valijad neile 35 mandaati. Kuid võinuks minna ka hullemini.

2015. aasta valimised olid SNP-le edukad ning mitmete teiste ringkondade kõrval suutsid nad võidu võtta ka Kirde-Fife’is. Päästjaks kujunes 39-aastane Stephen Gethins, kes suutis seljatada liberaaldemokraatide esindaja Tim Bretti ja kõik teised. Võit oli veenev! 18 523 häält ehk umbes 4500 häält rohkem kui Brettil, rääkimata teistest.

Kuid aastad pole vennad. BREXITi tuules polnud ka SNP seis kiita ning valimised ei tulnud nende jaoks kõige sobivamal ajal. Seda väljendasid ka valimistulemused ning hästi ei läinud ka Gethinsil. Senisest 18 523 häälest oli järele jäänud 13 743. Kuid sellest piisas! Pärast kolme ülelugemist jäi liberaaldemokraatide esindaja Elizabeth Richesi saagiks 13 741 häält. Kaotusekibedus oli suur, kuid liberaalid ei hakanud pilli pikemalt lõhki ajama ning leppisid valimistulemustega. Gethins jäi alamkoja liikmeks ning võis kergendatult hingata. Ning tänada neid kahte valijat, kes siiski jäid tema paati.

Kokkuvõtvalt

Üks hääl võib mõjutada parlamendi isikkoosseisu, aga ka seda, milline maailmavaade esinduskogus domineerib. Riigikogu valimistel hääletamisega on nagu Eesti laulul hääletamisega – kui piisavalt paljud arvavad, et Taukar saab niikuinii edasi ega pea vajalikuks tema toetuseks helistada, siis tõenäoliselt Taukar ei saa edasi. Erinevus on selles, et kui Taukarit võime me mistahes ajal uuesti ja uuesti kuulata, siis valida saame me vaid korra nelja aasta jooksul. Ning kaalul on oi-oi kui palju rohkem.

Vaimse tervise abi peab muutuma kättesaadavaks

Terves kehas terve vaim! Ilus loosung, eks ole? Aga kas me märkame seda, kui terve keha sees on keegi oma murega üksi?

Sotsiaalministeeriumi andmete järgi kogeb iga neljas täiskasvanu aastas mõnda vaimse tervise probleemi ja ligikaudu viiendikul lastest ning noortest (sic!) esineb vaimse tervise häireid, mis vajavad spetsialisti abi. Pannes viimati mainitu perspektiivi, siis see tähendab, et ühes 24-pealises põhikooli klassis on umbes viis õpilast, kes vajaksid spetsialisti abi. Ühe lennu peale teeb see juba kümmekond noort, kes vajaksid täiendavat tähelepanu.

Las ma toon ühe näitaja juurde. Innove 2016. aasta uuringu kohaselt on Eestis hinnanguliselt puudu 400 logopeedi, 340 eripedagoogi, 315 koolipsühholoogi ja 183 sotsiaalpedagoogi. Need on need tugispetsialistid, kelle abil oleks mitmed vaimse tervise probleemid ennetatavad.

Kui me tahame, et noortele oleks tagatud mitmekülgselt tervislik (kooli)keskkond, peame enam panustama nende vaimse tervise toetamisse, et tagada neile õnnelikum tulevik. Peamine, et keegi ei jääks oma murega üksi.

Igale õpilasele oma kultuuriranits

 

Ilmselt on paljud inimesed nõus väitega, et õppimine ei toimu ainult koolis nelja seina vahel. Kogu elu meie ümber pakub õppetunde ning avastusi. Mina mäletan elavalt seda, kui ma käisin 2009. aastal Linnateatris vaatamas Elmo Nüganeni lavastatud etendust “Meie, kangelased!”. Võiks öelda, et ma seain sealt külge pisiku, mis ajendas mind osalema kooliteatris ning osalema stand-up’i avatud mikri õhtutel. Need omakorda on lihvinud minu avaliku esinemise oskust ja andnud omakorda mitmeid häid tutvusi.

Noorte silmaringi avardamine peaks olema normaalne osa koolis õppimisest ning seda saab teha vaid siis, kui õpilased saavad külastada ka kultuurisündmusi ja -pärandit. Ometi see kõik maksab ning on kahetsusväärne, kui osade noorte areng jääb materiaalsete vahendite taha kinni. Seetõttu pean oluliseks, et riik tuleks siin õpetajatele ja lapsevanematele appi ning võimaldaks kõigil õpilastel külastada teatrit, kino, muuseume jt kultuuriasutusi. Sedasi saame muuta koolihariduse mitmekesisemaks ning anda kõigile õpilastele võrdsed võimalused kultuuri nautida.

Kaasaegne liikumisõpetus igasse kooli

 

Jah, mina olin koolis see õpilane, kellele meeldis hirmasti võistelda. Ennekõike spordis, sest ma olin ju üks parimaid kergejõustiklasi koolis. Aga kõigile selline konkurents ei meeldinud, sest nad pidid tegema midagi, milles nad ei tundnud end kindlana. Mõnel tekkis tõrge konkreetsete spordialade suhtes, teistel sportimise kui terviku suhtes.

Liikuma aga peab ning eriti hea, kui me ise tunneme selleks ka tungi. Mõõdukas sportimine ja enese liigutamine paneb aluse tugevale tervisele ning aitab kaasa parema enesehinnangu kujunemisele. Seega on oluline, et kool motiveeriks noori liikuma.

Kehalise kasvatuse tunnid ei peaks niivõrd andma meile konkreetseid teadmisi ühe või teise spordiala kohta kuivõrd motiveerima meid elama tervislikku elu, mille üks osa on mõõdukas sportimine ning teine tervislik toitumine. Viljandi Gümnaasiumis, kus ma neli aastat töötasin, seda ka tehti. Esikohal peab olema see, et noored mõistaksid, miks on vajalik ennast regulaarselt liigutada ning teaksid, kuidas seda teha tervist ohustamata.

Jah, paljud koolid on juba võtnud ette teekonna kehalise kasvatuse kaasajastamiseks, kuid oluline on panustada ka sellesse, et koolipäev tervikuna soodustaks aktiivset elustiili. Siinkohal on tänuväärne liikuma kutsuva kooli programm, millega saate lähemalt tutvuda siin.

Seisame koos selle eest, et noored armastaksid sportimist. Teeme nii, et noored elaksid tervislikult.

Sest see tee on olnud minu valik!

_mg_1859 (1)
Ma räägin Teile ühe loo, mis selgitab, miks ma läksin 2011. aasta oktoobris värske tudengina sotside Tartu kontorisse ja küsisin seal olevatelt inimestelt erakonnaga liitumise avaldust. Selleks ei alusta ma aga juttu iseendast, vaid oma isast.
Ma olen pärit kirikuõpetajate suguvõsast. Minu isa on vaimulik, minu kaks onu on vaimulikud ja minu nõbu on Kaitseväes kaplan. Seda kõike suuresti seetõttu, et ka minu vanaisa Eduard Salumäe oli Kuusalus kirikuõpetaja. Seal samas kasvasid üles kõik seitse Salumäede pere last. Nõukogude liidu ajal oli kristlastel riigi silmis väärusu levitaja märk küljes, mis muutis nende elu paljudega võrreldes raskemaks. Vaimulikud ja nende pered olid pideva jälgimise all ning igapäevane toimetulek polnud niisama lihtne. Ühtehoidmine ja usk aitasid neil sellest kõigest üle olla.
Kuusalus elas ka üks erivajadustega tüdruk. Ta oli teistega võrreldes teistsugune ning seetõttu ei suhtunud mitmed inimesed temasse kuigi mõistvalt. See tüdruk leidis lohutust Kuusalu kirikust, kus ta sagedasti jalgrattaga käis, sest seal hooliti temast. Ühel päeval, kui too tüdruk hakkas kirikust koju sõitma, oli keegi tema jalgrattalt ventiilide südamikud ära võtnud ning rehvid tühjaks lasknud. Ilmselgelt riivas selline ebaõiglus teda ning ta hakkas nutma. Minu toona poisieas olnud isa nägi seda ja ta pakkus tüdrukule abi. Nii võttiski isa Kuusalu pastoraadist ühelt oma pere jalgrattalt ventiili südamikud ära (mis võis tekitada teistes pereliikmetes teatavat pahameelt), paigaldas need tüdruku ratta külge, pumpas rehvid täis ja nii sai hädasolija rahuliku südamega kodu poole vändata.
Läks natuke aega mööda ja saabus minu isa leeripäev. Temale üllatuseks olid sinna tulnud ka tolle tüdruku vanemad, kaasas isale kingiks mõeldud kristallvaas. Kes on pärit nõukogude liidu ajast, teab et kristallvaas oli toona kallis asi ning tõenäoliselt oli see tüdruku vanemate jaoks suur väljaminek. Aga just sedavõrd suurelt väärtustasid selle tüdruku vanemad minu isa abi. Need ventiilisüdamikud, mis aitasid tollel tüdrukul koju sõita, maksid paar kopikat, kuid selle pere jaoks tähendasid need midagi enamat. Miski, mis oli olnud minu isa jaoks iseenesestmõistetav teguviis – ligimesest hoolida – oli selle tüdruku pere jaoks midagi uut. Miski, mida nad kogesid harva.
Ning nii me jõuamegi tänasesse päeva. See lugu räägib mulle, et miski ei takista meil näha kaugemale oma enda ninaotsast ja märgata teist inimest. Ka siis, kui me ise seisame silmitsi raskustega. Hoolimine ei nõua meilt muud, kui võimet mõelda selle, kuidas me tahame, et meiega käitutaks. Me ei pea ootama jääma valget laeva majanduskasvu või “Avengersite” superkangelastega, et leida probleemidele lahendused. Piisab sellest, kui me tahame näha inimesi meie ümber.
Just selle pärast olengi ma sotsiaaldemokraat, sest ma tajun, et just sotsiaaldemokraatias on iga inimene oluline. Sama mõte kannustas mind 2011. aasta 11. oktoobril minema Riia mäe kontorisse, et küsida sealt erakonnaga liitumise avaldust. Aastal 2019 kannustab see lugu mind kandideerima. Selline on olnud minu valik.

III päev koolis: Corlaer College ning tagasiside õpilastelt

“What a child can do in cooperation today, he can do alone tomorrow.” (Lev Võgotski)

Umbes sellise lausega võtaksin ma kokku selle, mida ma olen senimaani siin Amsterdamis näinud. Eriti pärast teist vestlust õpetaja Markiga ja Corlaeri kooli külastust. Tänases postituses räägin ma natuke Corlaeri koolist, mida Ijburgi kool teistekoolidega teeb ning senistest vestlustest õpilastega.

Innovaatiliste koolide võrgustik

Kuigi eelnevalt esile toodud Võgotski tsitaat keskendub ühe noore indiviidi arengule, võib seda ideed laiendada ka suuremale kooslusele, näiteks koolile. Kui sul on olemas mitu omavahel koostööd tegevat kooli, siis tõenäoliselt on need samad koolid võimelised tulevikus iseseisvalt arenema. Umbes sarnast põhimõtet kasutavad ka mõned koolid Amsterdami lähiümbruses.

Kuigi Ijburgi kool on üks väheseid koole, mis kasutab õppetöö läbiviimiseks eelnevates postitustes kirjeldatud filosoofiat, pole see siiski ainus seesugune õppeasutus. Et viia mind kurssi teiste innovaatiliste koolidega lähiümbruses, võttis Freek Wevers mind kolmapäeval kaasa ühele sündmusele Corlaer College’i nimelises koolis, kus mulle tehti kiire kuid informatiivne tuur. Tuuri viis läbi kooli direktor Robert.

Tegu on ühe kooliga, millega Ijburgi kool koostööd teeb. Vastastikku jagatakse õpetamise praktikaid, digitaalseid lahendusi kui ka kogemusi/infot, mida on saadud välisriikidest. Samasugust infovahetust tehakse teistegi koolidega ning kord on Ijburg teadmiste edastajaks, teinekord teistelt õppijaks.

Corlaer College

Corlaeri kool on Amsterdamist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuv piirkonnakool, kus õpivad noored nii Amsterdamist kui ka mujalt lähiringkonnast. Sarnaselt Ijburgile on sealgi ühendatud kõik kolm keskkooli taset, täpselt samadel põhjustel kui Ijburgis. Kahes hoones tegutsevas koolis õpib kokku umbes 2000 õpilast, mõlemas hoones umbes sama palju. Huvitav on see, et üks hoone on ehitatud aastal 1999 nö klassikalise koolihoonena, mis lähtub koridoride süsteemist, ning teine 2006-ndal aastal valminud maja sarnaneb ülesehituselt Ijburgi kooliga. Ausalt öeldes meeldis Corlaeri uus maja mulle rohkem kui Ijburgi uus maja, sest see tundus olevat oluliselt avaram tänu klaasseintele, mida on seal ikka väga palju. Mulle tehti seal napilt üle 30 minuti kestnud tuur, mistõttu pole minu isiklik galerii sellest kuigi põhjalik. Seetõttu soovitan vaadata pilte lisaks siit ja siit. Vanemast majast ma pikemat juttu ei tee, kuna midagi sarnast võite kohata ka Viljandi Jakobsoni või Paalalinna koolis.

Nagu võib piltidelt näha, on ka nemad rakendamas avatud ruumi põhimõtet. Kooli direktor Robert ütles, et tema meelest võiksid klassiruumid olla ka eemaldatavate seintega, kuid mitte kõik ei pruugi tema entusiasmi jagada. Nagu ta isegi väitis, siis täiesti piirideta ruum võib teistele mõjuda vastupidi ahistavalt, mistõttu tuleb mingid suletud ruumid ikkagi tagada. Ehk siis päris üle võlli ei tasu asja ajada. Ruumid on loodud selliselt, et igal grupil oleks võimalik leida endale sobiv koht õppimiseks. Loomulikult tuleb õpetajale eelnevalt teada anda, kus plaanitakse õppida, kuid kokkuvõttes on õppimiseks sobivat pinda nii palju, et kuigi kaugele ei pea klassiruumist minema.

Corlaeri kooli õpilased kasutavad igapäevaseks õppetööks isiklikke Chromebook’e, mille kaudu saavad nad ligipääsu kõigile õppematerjalidele ning mis on nende otseseks töövahendiks, nii nagu Ijburgi õpilased kasutavad iPad’i. Ühtlasi on osadesse klassidesse pandud täiendavad lauaarvutid, et sooritada digitaalselt mahukamaid töid. Näiteks oli kunstiklass varustatud vist kaheksa iMac’iga.

Võiks nüüd küsida, et mida need toredad vigurid noortele annavad? Robert rääkis, et nad mõõdavad aeg-ajalt mõlema maja noorte õpimotivatsiooni ning tema jutu järgi on uuema maja õpilastel püsivalt mõnevõrra kõrgem õpimotivatsioon. Tõsi, asi võib olla ka selles, et uuemas majas õpivad ka VWO taseme õpilased (soovitan lugeda eelmise päeva ülevaadet), kuid midagi võib see siiski meile öelda. Robert ise seletas seda tõsiasjaga, et uuem maja annab noortele rohkem võimalusi oma õpikeskkonna kujundamiseks, mistõttu tajub noor rohkem iseenda rolli õppetöö kujundamise juures. Teatud iva on selles olemas, sest kuivõrd inspireeritud saad sa olla kohas, kus on neli tellisseina, millest välja minnes vaatavad sulle vastu veel neli tellisseina, mille sisse on eksinud paar 1,5×1,5m akent?

Mis puudutab õppetöö ülesehitust, siis alusfilosoofia on seal sama mis Ijburgi koolis, mistõttu ma sellele hetkel ei keskendu, kuna sellest sai kirjutatud pikemalt eilses postituses.

Mida arvavad oma koolist Ijburgi õpilased?

Üks asi on see, mida arvavad kooli juhid ja õpetajad, kuid olulisemgi on see, mida arvavad õpilased. Siin veedetud aja jooksul olen suhelnud ühe noorema astme grupiga ning ühe vanema astme grupiga. Mõlemal juhul on tegu olnud väga avatud suhtlejatega. Kui nooremate õpilaste puhul oli tegu õpetajate poolt ette söödetud noortega, siis vanemad noored võtsin ma ise sobival hetkel rajalt maha.

Mis oli kahe grupi puhul ühist, oli avatud ruumi meetodi ning eri tasemete koos tegutsemise kiitmine. Mõlemad grupid leidsid, et avatud ruum annab neile juurde vabadust ning võimaluse otsustada, kuidas nad täpsemalt ülesannete sooritamisele lähenevad. Samas tõid nad koheselt välja, et koha valik tuleb õpetajaga kooskõlastada ning päris igat seltskonda õpetaja siiski enda silma alt ära ei lase. Kuigi õpetajad käivad gruppide vahel ringi, on nad selgelt osade noorte juures rohkem kui teiste juures. Need on nn jutukamad noored, kellel on raskem ülesande sooritamisele keskenduda ja kelle tööd peab õpetaja hoolikamalt vaatlema. Seda olid varasemalt maininud ka õpetajad, aga õpilased tõid selle aspekti vaat et kohe alguses välja. Nooremale grupile meeldis väga ka digitaalses keskkonnas tegutsemine, sest sedasi on neile vajalik informatsioon ühest kohast kättesaadav ning nad ei pea suuri kotte paksude õpikutega kaasas kandma. Seda peab küll ütlema – koolikotid on siinsetel noortel tavatult väikesed.

Vanemad õpilased meenutasid hea sõnaga oma kahte esimest aastat Ijburgi koolis ning pidasid neid oma koolitee parimateks. Sama hea sõnaga ei meenutanud nad aga käesolevat (viiendat aastat) ning sellele eelnenut õppeaastat. Põhjus aga polnud mitte avatud ruumis või filosoofias, mida kool esindab, vaid pigem õpetajates. Nimelt on viimaste aastate jooksul tulnud kooli palju uusi (ja noori) õpetajaid ning vanemad olijad on leidnud endale rakendust kas muu töö peal või läinud pensionile (ka Hollandis on õpetajaskond vananemas). Kuna tegu on kasvava organisatsiooniga, on kool püüdnud leida võimalikult kiiresti uusi õpetajaid, et uusi klasse avada, kuid see tähendab ka seda, et tööle on võetud palju noori, kellel õpetajaks olemise kogemus kas puudub või on väga napp. Seda tõdes ka vanemate astmete osakoolide juhataja, kes pidas üheks raskuseks tänases süsteemis uute õpetajate leidmist. Sellest tulenevalt ollaksegi sunnitud tööle võtma noori alles ülikoolis õppivaid inimesi, kelle väljaõpe on veel poolik või kogemused puudulikud. Võimalik et just seetõttu ütlesid vanemate gruppide noored mulle seda, et neil on raskem noorte, mitte vanemate õpetajatega, keda pigem heade sõnadega mainitakse.

Puudusena nimetasid õpilased ka seda, et kohati erinevad nende õppegruppide suurused. Kui mõnes aines (nt inglise keeles) võib grupis olla korraga vaid 8 õpilast, siis teises aines (nt bioloogias) võib klassis olla lausa 32 õpilast. Ideaalis näeksid nad ise seda, et grupid oleks pidevalt ühtlase suurusega.

Toon siin välja ka ühe tõsiasja, mille jätsin eile nimetamata. Nimelt ei toimu pärast esimest kahte õppeaastat enam segarühmades õppimist ning iga suund hakkab rohkem keskenduma oma taseme õpingutele. Asi on lihtsalt selles, et ka siinsed koolid on riigieksamite ahelates, mistõttu tuleb mingil hetkel hakata valmistama neid oma taseme riigieksamiteks. Segagruppides oleks seda mõnevõrra keerulisem teha. Lühidalt, kui teistes Hollandi koolides lüüakse õpilased tasemegruppideks juba siis, kui nad on 12-aastased, siis Ijburgis toimub see mõnevõrra hiljem.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et õpilased olid kooli üldise ülesehituse suhtes positiivselt meelestatud, kuid murepilved kerkisid esile siis, kui tuli juttu õpetajatest ning nende ettevalmistusest. Nooremates astmetes õppimist ja segarühmades tegutsemist kiitsid aga mõlemad grupid ühtemoodi.

This slideshow requires JavaScript.

Järgmine postitus tuleb kusagil nädala lõpus, sest homme on mul nö lennupäev. Minu siin olemise aeg hakkab otsa saama ja viimases postituses keskendun ma nendele küsimustele, mida mainisin esimeses Amsterdami postituses, ning jagan muljeid minu teisest vestlusest õpetaja Markiga.